Venemaa Nõukogude Vabariik

Venemaa Nõukogude Vabariik Российская Советская Республика (vene keeles) 1917–1918
Venemaa Nõukogude Vabariigi lipp (1918) Venemaa Nõukogude Vabariigi vapp (1918-1920)
Pealinn	Moskva
Peamised keeled	vene keel

Artiklis puuduvad viited. (August 2024) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Venemaa Nõukogude Vabariik (vene keeles Российская Советская Республика) oli II Ülevenemaalise Nõukogude Kongressi seadlusega 7. novembril (vkj 25. oktoobril) 1917 Venemaa Vabariigi territooriumil välja kuulutatud riik.

III Ülevenemaalisel Nõukogude Kongressil 10. jaanuaril 1918 vastu võetud ja 19. juulil jõustunud Venemaa SFNV Konstitutsiooni järgi sai riigi ametlikuks nimeks Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik.

• Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu

 Pikemalt artiklis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu#Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu I koosseis, november - detsember 1917;

 Pikemalt artiklis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu#Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu II koosseis, detsember 1917 -

• Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei (VK(b)P) Keskkomitee
• Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee

1917. aasta mais kukkus Venemaa Vabariigi Ajutine Valitsus revolutsiooni tagajärjel kokku, teine revolutsioon sama aasta novembris ja mitmed sõjalised tagasilöögid sundis Venemaal Oktoobrirevolutsiooni järel võimule tulnud Nõukogude valitsus tegema imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku sõlmida üldine rahu, Nõukogude valitsus sõlmis Saksamaaga Brestis 1917. aasta 15. detsembril Bresti vaherahu. 1918. aastal sõlmis Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik Keskriikidega Brest-Litovski rahulepingu.

1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel soovisid Nõukogude Venemaad valitsevad bolševikud Lenini juhtimisel teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Saksamaa vägede poolt sõja käigus okupeeritud Brest-Litovskis ohvitseride kasiinos 19. novembril (vkj) 1917. Pärast mitut vaherahu pikendamist jõuti lõpuks rahu sõlmimiseni, kuid sakslased andsid 10. veebruaril (ukj) 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (venelaste läänerindel). Sakslastele jäid juba okupeeritud Väinamere saared (ultimaatumi tekstis: Moonsundi arhipelaag), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola.

Vene delegatsiooni juht Lev Trotski teatas seepeale, et Venemaa lahkub läbirääkimistelt jätkamata sõda ja tegemata rahu. Selline avaldus jättis sakslastele vabad käed edasiseks tegutsemiseks. 11. veebruaril teatasid Saksa Keisririigi väed vaherahu lõpetamisest ja 18. veebruaril 1918 alustasid uuesti sõjategevust, mille käigus vallutasid Baltikumi, Valgevene ja Ukraina, venelaste revolutsioonilisest korratusest haaratud väed taganesid. Võimu säilitamiseks pidid bolševikud suurte territoriaalkaotustega leppima, et mitte võimu bolševike valitsuse käest anda. 1918. aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Ukraina, Mandri-Eesti, Pihkva ja osa Valgevenest. 3. märtsil alla kirjutatud rahu kohaselt jäid vallutatud alad Saksamaa võimu alla.

 Pikemalt artiklis Venemaa kodusõda

Riigipöördega 7. novembril ukj 1917 said enamlased Venemaa pealinna Petrogradi enda kontrolli alla, ent põhjas, lõunas, idas ja läänes kehtis Venemaa Ajutisele Valitsusele ja Asutavale Kogule lojaalsed valitsusorganid ja sõjavägi, kus moodustusid erineva suunitlusega (monarhistid, Ajutise Valitsuse pooldajad jt) nõukogude võimu vastased valgekaartlaste relvastatud jõud. Kodusõja alguseks loetakse 15. novembrit 1917, kui kindral Mihhail Aleksejev hakkas Lõuna-Venemaal koguma relvastatud jõude võimu haaranud bolševikega võitlemiseks.

1918. aasta suvel ei olnud 3/4 endise Venemaa Keisririigi territooriumist Venemaa Nõukogude Vabariigi bolševike kontrolli all. Lõuna-Venemaal tegutses Mihhail Aleksejevi Vabatahtlike armee, Lavr Kornilovi ja Anton Denikini Lõuna-Venemaa Relvajõud, Doni kasakavägede atamani Pjotr Krasnovi ja Doni ataman Aleksei Kaledini kasakaväed Doni jõe piirkonnas, Asutava Kogu liikmete kogu Tšehhoslovakkia korpuse kontrolli all olevatel aladel.

Novembris 1917, pärast Petrogradis bolševike korraldatud Oktoobrirevolutsiooni, Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamist ja Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu võimuletulekut, kuulutasid ukraina rahvuslased välja oma iseseisva Ukraina Rahvavabariigi (URV) Ukraina Keskraada (7. november 1917 – 29. aprill 1918) juhtimisel, mille juhiks oli Mõhhailo Gruševski. Vaatamata Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisele pidi URV siiski olema föderatsioonis Venemaaga. 17. detsembril Venemaa Nõukogude Vabariik küll tunnustas Ukraina Rahvavabariiki, kuid juba 25. detsembril kuulutas Harkivis kogunenud I Üleukrainaline Nõukogude Kongress Ukrainas välja nõukogude vabariigi. Kohe algas Ukraina idaosas relvastatud võitlus ühelt poolt Keskraada ning teiselt poolt Ukraina Nõukogude Vabariigi ja seda toetavate Venemaa bolševike jõudude vahel.

Venemaa bolševike toel moodustati Valgevenes 1917. aastal Lääne oblast (1917–1918) ja sügisel Lääne Kommuun. 1917. aasta novembris alanud Venemaa kodusõja käigus vallutati osa nõukogude võimu kontrolli all olnud kubermange nõukogude võimu vastaste vägede poolt ning 27. novembriks 1917 oli Lääne oblasti nõukogude võimuorganite kontrolli all ainult Vilno kubermang Vilno linnaga ja Minski kubermang Minski linnaga.

Eesti Ajutine Maanõukogu kuulutas end 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis. Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse, septembris-oktoobris vallutasid Saksa väed meredessandiga Lääne-Eesti saared. 24. veebruaril 1918 jõudsid Saksa Keisririigi väeosad Tartusse ja Pärnusse, 25. veebruaril Viljandisse ja Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsil Narva.

6. detsembril 1917, pärast Oktoobrirevolutsiooni Venemaa Vabariigis ja Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamist, kuulutas Soome end iseseisvaks. Soome iseseisvust tunnustas ka Vladimir Lenini juhitav bolševike ja esseeride koalitsioonivalitsus 24. detsembril 1917. Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Ametiühingud ja Punane kaardivägi soovisid Soomes võimu haarata ning 1918 toimus valgete, keda toetas Saksamaa Keisririik, ja punaste vahel, keda toetas Venemaa Nõukogude Vabariik, lühike Soome kodusõda.

Leedu Nõukogu kuulutas välja 11. detsembril 1917 Leedu iseseisvuse, Saksa protektoraadi all ja võttis seejärel 16. veebruaril 1918 vastu Leedu riigi moodustamist käsitleva deklaratsiooni.

1918. aastal 6. veebruaril kuulutas Bessaraabia parlament end Venemaast sõltumatuks iseseisvaks Moldova Rahvavabariigiks ning katkestas kõik sidemed Nõukogude Venemaaga ning 9. aprillil hääletas Moldova parlament liitumise poolt Rumeenia kuningriigiga.

22. mail 1918 valiti Gruusia rahvakogu (Asutav Kogu). Koostati deklaratsiooni iseseisvast Gruusia riigist, mille kuulutas rahvakogu välja 26. mail 1918. Kokkuleppel Gruusia valitsusega tulid 1918. aasta mai lõpus ja juuni alguses Gruusiasse Saksa ja Osmanite riigi väed, Gruusia loovutas peamiselt muslimitega asustatud Musta mere äärsed alad Osmanite riigile. Detsembrist 1918 kuni juulini 1920 oli Gruusia Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi protektoraai all, riigis viibisid Briti väed. 1919–1920 toimus Vene kodusõjas murrang: bolševikud haarasid initsiatiivi.

1918. aasta aprillis kehtestati Bakuus Nõukogude võim, Rahvakomissaride Nõukogu juhtimisel. 1918. aasta mais kuulutati Bakuus Türgi vägede toetusel välja Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik. Lühidalt kaitsesid noort riiki Briti väed, mille eesmärgiks oli kindlustada naftaväljad. 1918. aastal augustis maabusid Bakuus Suurbritannia väed, kuid juba 15. septembril 1918 olid nad Osmanite ja Aserbaidžaani vägede survel evakueeruma. 1920. aasta mais tungis Aserbaidžaani Punaarmee ja kehtestas bolševike võimu.

28. mail 1918 loodi Armeenia Demokraatlik Vabariik varem Venemaale kuulunud Ida-Armeenias pärast Venemaal 1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni. Valitsusjuhid kuulusid Armeenia Revolutsioonilisse Liitu (Dašnakhtsutjun) ja teistesse Armeenia parteidesse, mis aitasid luua uut vabariiki. Armeenia Demokraatlik Vabariik piirnes põhjas Gruusia Demokraatliku Vabariigiga, läänes Osmanite impeeriumiga, lõunas Pärsiaga ja idas Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigiga. ADV kaotas iseseisvuse 2. detsembril 1920 kui selle vallutasid Mustafa Kemal Atatürgi juhitud Türgi rahvusliku valitsuse ja Nõukogude Venemaa väed.

12. jaanuaril 1917 randusid Vladivostoki reidil Jaapani sõjalevad ning dessant kahe rooduga tehti 5. aprillil 1918. 25. aprillil 1918 naasid Jaapani merejalaväelased Jaapani sõjalaevadele.

1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel soovisid Nõukogude Venemaad valitsevad bolševikud Lenini juhtimisel teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Saksamaa vägede poolt sõja käigus okupeeritud Brest-Litovskis ohvitseride kasiinos 19. novembril (vkj) 1917. Pärast mitut vaherahu pikendamist jõuti lõpuks rahu sõlmimiseni, kuid sakslased andsid 10. veebruaril (ukj) 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (venelaste läänerindel). Sakslastele jäid juba okupeeritud Väinamere saared (ultimaatumi tekstis: Moonsundi arhipelaag), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola. Vene delegatsiooni juht Lev Trotski teatas seepeale, et Venemaa lahkub läbirääkimistelt jätkamata sõda ja tegemata rahu. Selline avaldus jättis sakslastele vabad käed edasiseks tegutsemiseks. 11. veebruaril teatasid Saksa Keisririigi väed vaherahu lõpetamisest ja 18. veebruaril 1918 alustasid uuesti sõjategevust, mille käigus vallutasid Baltikumi, Valgevene ja Ukraina, venelaste revolutsioonilisest korratusest haaratud väed taganesid. Võimu säilitamiseks pidid bolševikud suurte territoriaalkaotustega leppima, et mitte võimu bolševike valitsuse käest anda.

Põhja-Venemaal, Murmanski ja Arhangelski sadamates asusid Esimese maailmasõja ajal Venemaale saadetud sõjalise varustuse laod. 1917. aasta 1. märtsil Venemaa SFNV sõja- ja sõjalaevastiku rahvakomissar Lev Trotski andis korralduse Murmanski nõukogule vastu võtta lääneliitlaste igasugune abi. Märtsis randus Murmanskis esimene Suurbritannia laevastiku ristleja. Murmanski piirkonda ja Murmanski-Moskva raudteed ohustasid Soomes maabunud Saksa väed ja nende liitlaste Soome valitsuse väed. Soome kodusõjas (27. jaanuarist 15. maini 1918) oli 3. aprillil 1918 maabunud Hanko sadamasse Saksa sõjaväeosa Balti diviisi 9500 sõdurit von der Goltzi juhtimisel. 7. aprill 1918 saabus täiendav väekontingent 2500 meest Loviisas von Brandersteini juhtimisel ning Helsingi sadamasse tulid sõjalaevad. 11.–13. aprillil vallutasid sakslased Helsingi ja juunis oli sõjategevus lõppenud. Soome kuningaks valiti Hesseni prints Friedrich Karl. Soome väed püüdsid 12. mail 1918 edutult vallutada Petšenga linna, mida kaitsesid Briti ja Punakaartlaste ühisüksused. Alanud Vene kodusõjas kuulutas Murmanski Nõukogu 30. juunil end enesemääramisõiguse alusel iseseisvaks ja eraldunud Nõukogude Venemaast. Murmanski koalitsiooninõukogu toetas ka Suurbritannia, kelle toel moodustati piirkonnas Briti-Slaavi ja Prantsuse-Slaavi sõjaväeosad.

1918. aasta maikuus nõudis Saksa pool vastavalt Brest-Litovski rahulepingule Venemaal asuvate Antante ja lääneliitlaste väeosade interneerimist. Venemaa Siberi osas asus Esimese maailmasõjas Venemaa Keisririigi poolel sõdinud Tšehhoslovakkia korpus, keda bolševike sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu kohaselt ähvardas Austria-Ungarile riigireetmise eest väljaandmine. Mais 1918. aastal võttis Tšehhoslovakkia korpus oma kontrolli alla Siberi raudtee oma teel Ukrainast läbi Siberi Vladivostokki, kustkaudu nad kavatsesid lahkuda Prantsusmaale, et jätkata võitlust Saksamaa keisririigi vastu. 1917. aastal oli Venemaalt, läbi Vladivostoki lahkunud juba Serbia korpus Balkani rindele.

1918. aastal maabusid Prantsuse dessantväed kahe diviisiga 18. detsembril Odessas ja 27. detsembril Krimmis. Prantsuse väed saabusid Odessasse Prantsuse peaministri Georges Clemenceau korraldusel, Venemaa kodusõjas ja lahkusid 1919. aasta 5. aprillil Odessast ja 30. aprillil Krimmist.

 Pikemalt artiklites Tšekaa ja III Vene revolutsioon

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.