659. Eesti Pataljon

659. Idapataljon 659. Eesti Pataljon
Tegev	1942–1944
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Väegrupp Nord 18. armee
Liik	jalavägi
Suurus	Pataljon
Ülemad
Võtmeisikud	kapten Richard Tammemägi kapten Paul Paas kapten Rudolf Mikumägi kapten Georg Sooden

659. Eesti Idapataljon (saksa keeles Estnische Ostbatailon 659) oli Eesti vabatahtlike väeosa Saksa sõjaväes aastatel 1942–1944.

659. Eesti Pataljoni tuumikuks oli 1941. aasta sügisel moodustatud 182. Eesti julgestusgrupp.

• kapten Richard Tammemägi (hukkus 14. novembril 1942)
• kapten Paul Paas (november 1942^[1] kuni veebruarini 1943)
• kapten Rudolf Mikumägi (veebruarist 1943) (langes 19. märtsil 1943 Kolpino lahingus asumata tegelikult pataljoni juhtima)
• kapten Georg Sooden

Oktoobrist 1942 muutus pataljon tagalateenistusüksusest rindeüksuseks ja 182. Eesti Julgestusgrupp nimetati ümber 659. Idapataljoniks (Ost-Bataillon 659).

Pataljoni ülem oli endine Omakaitse staabiülem Richard Tammemägi, pataljoni koosseisus oli 4 kompaniid.

• 5. kompanii ülem leitnant Albert Nuude,
• 6. kompanii ülem leitnant Edvard Vahuri,
• 7. kompanii ülem, kapten Rudolf Mikumägi, leitnant Anton Kont^[2],^[3]
• 8. kompanii ülem leitnant Ants Hanso^[2] (1912–1969).

Pärast täiendamist viidi pataljon Gattšina-Luuga raudteele valveteenistusse, kus asuti Divenskaja raudteejaamas.

14. novembril 1942 sõitsid lumetormis pataljoniülemaga koos Saksa soomusrongi alla ja hukkusid pataljoniülem Richard Tammemägi ja dreziinajuht, raskelt said vigastada saksa sideohvitser R. Link ja kapral Luik, tervelt pääses aga leitnant U. Põld.

1942. aasta jõulude ajal (1. jaanuaril^[1] 1943) muudeti pataljoni nime veel kord, 659. Eesti Pataljoniks (Estnische-Batailon 659).

1943. aasta veebruaris sai pataljon marsikäsu Novgorodi alla Ilmeni järve äärde, kuhu jõudis ainult 5. kompanii koos staabiga. 6., 7. ja 8. kompanii eraldati 18. armee korraldusel pataljonist ja saadeti Leningradi rindele Kolpino lõigule, kus Punaarmee oli hispaanlaste Sinise Diviis (Divizion Azul) lõigus läbi murdnud. Kolpino rindelõigus oli luureandmetel oodata uut rünnakut marssal Kliment Vorošilovi juhtimisel. Pataljoni kolm kompaniid allutati operatiivselt 658. Idapataljoni ja major A. Rebase üldjuhtimise alla.

19. märtsil 1943 toimunud Punaarmee suurpealetungil kandis pataljon suuri kaotusi kuna pataljoni 7. kompanii lõiku oli suunatud Punaarmee rünnaku põhiraskus. 7. kompanii ridades langes ka alles ametissemääratud pataljoniülem kapten Rudolf Mikumägi. Eesti üksused, vaatamata suurtele kaotustele säilitasid oma positsioonid.

Kolpino lahingute lõppedes suunati pataljoni kolm kompaniid Ilmeni äärde, kus 5. kompanii koos staabiga juba ees oli. Pataljon hakkas kuuluma lahingugruppi Bücher, mis koos 660. Idapataljoniga allus 2. lennuväe välidiviisile (Luftwaffen Felddivision 2). Pataljon võttis osa lahingutegevusest põhja pool Novgorodit Hutõni kloostri piirkonnas.

14. aprillil 1943 sai pataljoniülemaks Georg Sooden.

Mais 1943 saadeti pataljon Poberesje küla juures asuva Punaarmee sillapea vastu, mis oli seal püsinud juba Volhovi lahingutest saadik. Seal oldi võideldes kuni sügiseni, kui rindelõigu võttis üle 28. Jäägridiviis. 659. pataljon saadeti tagasi Novgorodi alla Jurjevo kloostri lähikonda.

10. jaanuaril 1944 on pataljonis 275 meest.

14. jaanuaril 1944 murdis Punaarmee marssal Meretskovi juhtimisel Volhovi sillapeal Podperezje juurest, kus suvel olid ka Soodeni ja Rebase pataljonid, hõredast Saksa rindest läbi. Teine rünnakukiil tungis läbi Ilmjärve otsa Staraja Rakoma küla kohal rünnaku raskuspunktiga Soodeni pataljoni lõiku. Kuna rünnak oli ootamatu ja väga suurte massidega jõudsid venelased eestlaste positsioonidesse ja murdsid selle läbi. Mõned kilomeetrid tagapool suudeti küll Soodeni pataljoni poolt rünnak peatada. Rindele paisati ka 300 Eesti tööteenistuslast, kellest järelejäänud kaks veoautotäit noormehi liideti hiljem Eesti pataljonidega.

Nõrk Saksa rinne ei suutnud enam rinnet hoida ja oli sunnitud taganema Luuga suunas. Soodeni ja Rebase pataljonid aitasid rinnet, tänu Rebase suurele organiseerimistööle, küll stabiliseerida ja taganemist katta kuid ei enamat.

Soodeni ja Rebase pataljon koos 58. jäägrirügemendi ühe pataljoniga lõid hävitavalt Punaarmee etterutanud rünnakukiilu Voškovo juures. Punaarmee kaotused olid üle 3000 langenu.

Rünnakukiilu peatamine kolme pataljoni poolt Voškovo juures andis Wehrmachti 5. ja 18. armeele võimaluse peajõudude väljatõmbamiseks Leningradi ja Volhovi rindelt ja Punaarmeest lahtirebimiseks.

Punaarmee tankikiilud möödusid kahelt poolt Voškovost ning eestlased on sunnitud tagasi tõmbuma. Pärast taganemist peatuti Tortšinovost lõunas.

Pärast Tšortsinovot muutus taandumine juba plaanipärasemaks. Punaarmeele seati üles mitmedki lõkse kuhu sissejoostes olid punaarmee kaotused suured, peetakse pidevalt tõrjelahinguid. Oldi korduvalt ka ise piiramisrõngas, kuid suudeti sealt välja murda. Hävitati korduvalt Punaarmee rünnakukiile ja teeniti vaenlaselt nimetus "Soodeni verekoerad".

1944. aasta veebruari teisel poolel saadeti pataljon Eestisse. 1. märtsil 1944 jõuti Tartusse, kust saadeti kohe Krivasoosse Putki lahingusse Punaarmee läbimurret tõkestama. Seal satuti järjekordselt piiramisrõngasse, kust vabastati alles neljandal päeval.

Pataljoni võitlusvõimet näitavad päevakäsud ja tunnustuskirjad niisugustelt väejuhtidelt nagu kindralooberst Georg Lindemann, rindel langenud kindralmajorid Basse ja Guurran, kindralmajorid Kochling ja Reymann kindralleitnandid Herzog ja Speth ja paljudelt teistelt.

Kaotused märtsis 1944: langenud 1 ohvitser ja 4 allohvitseri ning alamväelast, haavatud 1 ohvitser ja 22 allohvitseri ning alamväelast (kõik Eestist).

1. aprillil 1944 oli pataljoni koosseisus sakslasi: 1 ametnik, 6 allohvitseri, 2 alamväelast; Eestist: 5 ohvitseri, 40 allohvitseri ja 215 alamväelast.

Aprillis 1944 liideti 659. Eesti Pataljon 20. Eesti SS-diviisiga selle 47. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljoniks ning täiendati täiskoosseisuliseks. Pataljoniülemaks jäi major Georg Sooden.

v r Eesti väeosad Teises maailmasõjas Saksa sõjaväes
Wehrmachti Väegrupp Nord tagalapiirkonna Julgestusgrupid	181.  • 182.  • 183.  • 184.  • 185.  • 186.  • 179. Eesti Põhiüksus Narvas  • (1941. aasta sügisest)
Wehrmachti Väegrupp Nord Väegrupp Nord tagalapiirkonna 16. armee ja 18. armee tagalajulgestuse Idapataljonid Ukraina Riigikomissariaadis	660. Idapataljon  • 659. Idapataljon  • 658. Idapataljon • 657. Idakompanii, (1942. aasta sügisest) 660. Eesti Pataljon  • 659. Eesti Pataljon  • 658. Eesti Pataljon • 657. Eesti Kompanii (1943. aastast) Politseipataljon Ostland
Eesti Omavalitsuse Politsei ja Omakaitse Valitsuse	Piiriomakaitse (1941. aasta sügisest) Omakaitse(1942. aasta jaanuarist)
väegrupi Nord tagalapiirkonna Kõrgema SS- ja politseijuhi juures asuvale korrapolitsei ülemale alluvad julgestusdiviiside kaitse- ja politseipataljonid	37. • 38. • 39. • 40. • 41. • 42. • (1941. aasta augustist-septembrist) 29. • 30. • 31. • 32. • 33. • 34.  • 35. • 36. • (1941. aasta novembrist – 1943. aasta veebruarini) 286.  • 287. • 288. • 289. • 290. • 291. • 292. • 293.(1943. aasta märtsist) Politseirügemendid 1. Eesti Politseirügement:286. • 288. • 291. • 292. Politsei Jalaväepataljon (1944. aasta aprillst) 2. Eesti Politseirügement:37., 38. ja 40. Eesti Politseipataljonid (1944. aasta juulist)
Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti Julgeolekupolitsei ja SD Eestis	1. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljon  • 1. Eesti SS Erikompanii
Ostlandi Kõrgemale SS- ja politseijuhile allunud Armeegrupp Narwa 207. JD ning 300. EoD-le allunud Piirikaitserügemendid	Eesti Piirikaitserügement Tallinn 1. • 2. • 3. • 4. • 5. • 6. • Eesti 1. Tagavararügement
Relva-SS koosseisu kuulunud väeosad	Eesti SS-leegion Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" Eesti SS-vabatahtlike brigaad • 42. SS-vabatahtlike rügement  • 43. SS-vabatahtlike rügement 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis • 45. Relva-SS Grenaderirügement • 46. Relva-SS Grenaderirügement • 47. Relva-SS Grenaderirügement
Saksa Luftwaffe	11. öölahingulennugrupp

v r Eesti Teises maailmasõjas
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) • Suvesõda • Sõjategevus Eestis 1941. aastal‎ • Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944) • Sõjategevus Eestis (1944) • Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)
Võitluste osapooled Lahingud Ohvitserid Saksamaa  Soome  Nõukogude Liit 1940 • Sidepataljoni lahing 1941, Barbarossa plaan Idarindel • Liivamäe lahing • Mudiste lahing • Tartu ülestõus • Märjamaa lahing • Virtsu dessant • Audru lahing • Loobu lahing • Kautla lahing • Kiviloo-Perila lahing • Juminda miinilahing • Porhovi lahing • Muhu dessant • Saarte vallutamine • Hiiumaa vallutamine 1942 Idarindel • Volhovi lahing • Volhovi kott • Stalingradi lahing • Velikije Luki operatsioon 1943 Idarindel • Teine Laadoga lahing • Izjumi lahing • Hadnitsa lahing 1944 Idarindel • Irdõni metsalahing • Tšerkassõ kott • Idarindel ja Eestis • Narva lahing • Meerapalu lahing • Meriküla dessant • Putki lahing • Märtsipommitamine • Märtsipommitamine Narvas • Märtsipommitamine Tallinnas • PA Narva pealetungioperatsioon • Auvere lahingud • Sinimägede lahing • Permisküla lahing • Tartu lahing • Tamsa lahing • Mehikoorma dessant • Kärevere lahing • Pupastvere lahing • Emajõe forsseerimine • Avinurme lahing • Porkuni lahing • Kose lahing • Keila lahing • Tallinna vallutamine • Tehumardi öölahing • Vintri dessant 1945 • Kuramaa lahing • Oppelni lahing Saksa riigi ja Soome poolel • Johannes Soodla • Alfons Rebane • Harald Riipalu • Ain Mere • Valter Pedak • Hando Ruus • Oskar Ruut • Johan Pitka • Paul Laamann • Georg Sooden • Karl Talpak • Juhan Peiker • Paul Maitla • Harald Nugiseks NSV Liidu poolel • Lembit Pärn • Karl Kanger • August Vassil • Karl Allikas • Artur Saueselg • Johan Lombak • August Feldman • Nikolai Trankmann • Jaan Lukas