Karin Luts
| Karin Luts | |
|---|---|
 | |
| Sündinud | 29. aprill 1904 Riidaja vald Viljandimaa |
| Surnud | 14. mai 1993 Stockholm |
| Haridus | Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | maalikunstnik, graafik |
Karin Luts-Arumaa (29. aprill 1904 Riidaja vald Viljandimaa – 14. mai 1993 Stockholm) oli eesti maalikunstnik ja graafik.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Karin Luts sündis õpetaja perekonnas. Ta õppis 1922. aastani Pärnu Eesti Kooliseltsi Progümnaasiumis, kus tema joonistusõpetaja oli kunstnik Konstantin Süvalo. Luts külastas usinasti näitusi, mida korraldas kohalik kunstnik Peeter Akberg ning kuulas suviti õpetajate kursustel oma kunstiõpetaja ja Kristjan Raua loenguid Eesti kunstist.[1]
Süvalo soovitusel astus ta Kõrgemasse Kunstikooli Pallas Tartus, kus õppis esmalt Konrad Mäe juures maalimist ning pärast viimase surma Ado Vabbe ateljees. 1923. aastal tuli Pallasesse õppejõuks kunstnik Magnus Zeller, kelle juures ta õppis külmnõela-, ofordi- ja litotehnikat.[1] Luts lõpetas Pallase 1928. aastal. Lõpetamisel saadud stipendiumiga täiendas ta end aastatel 1928–1929 Pariisis Académie de la Grande Chaumière's, kus tema juhendajaks oli André Lhote.
1929. aasta sügisel naasis Luts kodumaale, kus töötas vabakunstnikuna Tallinnas. Ta tegi kostüümikavandeid ning illustreeris näiteks Eduard Visnapuu lasteraamatu "Loomade talu" (1933). 1935. aastal alustas ta tekstiilikavandite tegemist ning joonistas üliõpilasseltsile Liivika sõrmuse ja märgi kavandi. Samal aastal käis ta Soomes ning külastas koos kunstnik Andrus Johaniga Taanit. 1938. aastal avaldas ta Varamus oma esimese kunstialase artikli, arvustades Itaalia naiskunstnike näitust Tallinnas 1937. aasta lõpul.[1]
1939. aastal võeti Karin Luts koos Aino Bachi ja Salome Treiga kunstiühingu Pallas liikmeks, samuti kuulus ta EKKKÜ ja RaKü liikmeskonda.
Sama aasta kevadel viibis ta Tallinna Naisklubi stipendiaadina Roomas Studio di Via Margutta's. Kunstnik reisis läbi Viini, Veneetsia, Firenze, Genova, Rooma, Napoli ja Capri, kus peatus kuu aega. Roomas tutvus ta itaalia kunstnikkonnaga ning töötas itaalia naiskunstniku krahvinna Mola ateljees. Milanos vaatas ta Leonardo da Vinci näitust ja Roomas moodsa kunsti nelja aasta näitust. Kunstnikul oli plaanis sügisel Itaaliasse naasta, kuid sõda tuli vahele.[2]
Õppeaastal 1940–1941 oli ta Tartus Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli õppejõud. 1944. aastal põgenes Karin Luts koos abikaasa filoloogiaprofessor Peeter Arumaaga Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]
Karin Lutsu omanäoline maalilooming on üks huvitavamaid ja intrigeerivamaid 1920.–1930. aastate Eesti kunstis. Luts oli Draamateatri kostüümimeister ning illustreeris mitu noorteraamatut. Tema illustreeritud on "Tom Sawyeri imelikud juhtumised" (1924), Eduard Visnapuu "Loomade talu" (1934) jt. 1937. aastal tellis majandusministeerium Karin Lutsult gobeläänikavandi Pariisi maailmanäituse Eesti paviljoni jaoks. Gobelääni kudus kangur Friedeman[3].
1939. aasta Itaalia-reisil valmis kunstniku pintsli all rida Capri ja Veneetsia maastikke temperatehnikas. 1939. aasta oktoobris toimunud esimesel naiskunstnike ülevaatenäitusel esitles ta esimest korda oma temperatehnikas töid ja maastikke. Väljas oli ka mitu kuivnõelatehnikas graafilist lehte.[2]
Paguluses olles pühendus Luts jäägitult kunstile. 1950. aastate keskel leidis ta maalimise kõrval uue väljakutse graafikas, millega pälvis suurema tähelepanu ja rahvusvahelise tunnustuse.
Ta oli paguluses üks aktiivsemaid eesti kunsti näituste organiseerijaid ja kunstist kirjutajaid. Luts otsis oma loomingus kontakte toonase moodsa kunstiga, töötades nii abstraktsionistlikus kui ka sürrealistlikus laadis.
1963. aastast oli Karin Luts Rootsi Naiskunstnike Ühingu ja 1964. aastast Rootsi Kunstnike Ühingu liige. 1960. aastatest, pärast graafikakursustel osalemist, tegeles ta innukalt ka graafikaga ning esines näitustel koos Rootsi kunstnikega.
Ta pärandas oma maali- ja graafikaloomingu Tartu Kunstimuuseumile ning mahuka kirjaliku pärandi (päevikud, kirjavahetus) Eesti Kirjandusmuuseumile, kus talletatakse ka tema mehe Peeter Arumaa fondi. Testamendi üks tingimusi oli ülevaatenäituse korraldamine ja monograafia avaldamine.
-
"Kompositsioon. Õnnesaar", 1927 -
"Aednik", 1928 -
"Süüta laste tapmine", 1928 -
"Leerilapsed", 1936 -
"Kaluritüdruk rannal", 1943
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tuntud näitleja Meta Luts oli tema õde ning kunstnik Julius Gentalen tema emapoolne onupoeg.
Tema abikaasa oli keeleteadlane Peeter Arumaa, kellega ta abiellus 21. märtsil 1944.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]- Tartu Kunstimuuseumi suurprojekt "Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused" (2004)
- Karin Lutsu 1939. aasta maali "Comédie-Française" on kujutatud Eesti 2018. aasta postmargil, mis ilmus sarjas "Eesti maalikunsti klassikud".[4]
Artiklid
[muuda | muuda lähteteksti]- Sarv, T. 2004. Karin Luts jõudis koju tagasi
- Sarv, T. 2004. Sakala: Eesti kuulsaima naiskunstniku näitus sai teoks
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Mare Joonsalu, Tiiu Talvistu, Karin Lutsu elulugu, Konfliktid ja pihtimused, Karin Luts 1904-1993, Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004–01.05.2005, kataloog, Tartu Kunstimuuseum, 2005
- ↑ 2,0 2,1 Kunstnike suurparaadi eel - Uus Eesti, 24.09.1939
- ↑ Päevaleht, 26.03.1937
- ↑ https://pood.omniva.ee/et/margid-uele-maailma/2327-eesti-maalikunsti-klassikud.html
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] | Tsitaadid Vikitsitaatides: Karin Luts |