Ott Kangilaski
| Ott Kangilaski | |
|---|---|
| Sündinud | 14. juuni 1911 Verilaske, Viljandimaa |
| Surnud | 28. aprill 1975 Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | graafik ja publitsist |
Ott Kangilaski (pseudonüüm King Kong Kongivere 14. juuni 1911 Verilaske, Viljandimaa – 28. aprill 1975 Tallinn) oli eesti graafik, karikaturist ja publitsist.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Sündis Viljandimaal Verilaske[1] taluniku perekonnas. Õppis Arumetsa algkoolis, Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis, gümnaasiumi lõpetas siiski Viljandis. 1931–1935 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas kunsti- ja kirjandusajalugu ning rahvaluulet, osales üliõpilasseltsi Veljesto ettevõtmistes, näiteks sügishooaja suursündmustes – pilavate mardiooperite värsistatud lavatekstide loomisel, kus ta oli nende tekstide põhiautoreid[2]. Tema õpingud ülikoolis katkesid halvenenud tervise tõttu. 1934. aastast õppis ka Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Ado Vabbe graafikaateljees.
Vahepealsetel aastatel oli ta end aga juba kunstnikkonnas tõestanud andeka raamatuillustraatorina, millest enam tähelepanu pälvisid Arbujate sõpruskonna luuletajate teosed.[3] Sellest tulenevalt sai tema peamiseks tehnikaks graafika. Aastatel 1940–1941 jätkas ta õpinguid Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis Aino Bachi ja Arkadio Laigo juhendusel ja lõpetas 1943 Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused graafika alal. Ta oli üks 1966. aastal asutatud Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaid ja selle auliige[2]. Samuti tegi ta kaastööd Vanemuise teatrile.
Ott Kangilaski on maetud Metsakalmistule.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Suur osa loomingust ja vabagraafikast toetub rahvaluulele, tähelepanuväärseim on sari muistendiainelisi lehti, milles ilmneb tema sügavtrükitehnikate meisterlik valdamine. Viljeles ka puugravüüri. 1950. aastatel muutusid populaarseteks tema eesti muistenditeainelised lehed ja "Kalevipoja" paikadega seotud maastikud.
Ott Kangilaski tegutses raamatuillustraatorina ja karikaturistina, kirjutas kunstialaseid artikleid ja raamatuid. Ta on kirjutanud Eduard Wiiraltist, sügavtrükitehnikatest, jooksvatest kunstiprobleemidest. Koos vennapoeg Jaak Kangilaskiga oli ta omaaegse populaarse „Kunsti kukeaabitsa“ (1968, tiraažiga 10 000) väljaandja. 1969. aastal ilmus "Loomingu Raamatukogu" sarjas (tiraažiga 22 000) vestekogumik „Jutulõng“[2]. Ott Kangilaski illustreeris mitmeid populaarseid lasteraamatuid, mille tegelasteks meie rahvajuttude kangelased, ning käsitles sama ainest ka oma vabagraafikas.
Kangilaski hakkas näitustel esinema 1929. aastast, isikunäitused 1963 ja 1971.[4]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1944 – Kunstnike Liidu liige
- 1975 – Eesti NSV teeneline kunstnik
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ott Kangilaski oli Juhan Kangilaski vend ja Jaak Kangilaski onu.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Viljandi Muuseum (nähtud 20.02.2017)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Tartu Ekspress 22.04.2015 Meenutades Ott Kangilaskit (Hillar Palamets)". Originaali arhiivikoopia seisuga 21.02.2017. Vaadatud 20.02.2017.
- ↑ 3,0 3,1 Ott Kangilaski
- ↑ "Mai Levin, Ott Kangilaski "Keda valida?" 1957". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2016. Vaadatud 15. novembril 2012.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- EKABL lk 160
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] | Tsitaadid Vikitsitaatides: Ott Kangilaski |