Lääne-Rooma keisririik

See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2010) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Lääne-Rooma keisririik 285–476
Lääne-Rooma keisririik aastal 395
Pealinn	Mediolanum (285–402) Ravenna (402–476)
Religioon	kristlus

Lääne-Rooma keisririik oli Rooma impeeriumi jagunemise järel selle läänepoolses osas eksisteerinud riik. Nimetus "Lääne-Rooma riik" on hilisem, kaasaegsed ei tajunud riiki kui Rooma keisririigi lagunemise järel kujunenud eraldiseisvat riiki, vaid kui ühist Rooma riiki, mida valitsesid kaks erinevat valitsejat oma õukonnaga.

Lääne-Rooma riigi territooriumi moodustasid Rooma impeeriumi kõrgajal vallutatud piirkonnad: Hispaania (Baetica, Lusitinia, Tarraconensis), Gallia (Akvitaania, Gallia Aquitania, Gallia Belgica, Narbonensis, Gallia Cisalpina jt), Britannia, Noricum, Illüüria jt.

Lääne-Rooma keisririik lagunes suure rahvasterändamise käigus. Lagunemise tagajärjel keskendus enamik Euroopa talumehi viinamarja­kasvatuse asemel teravilja viljelemisele.^[1]

Lääne-Rooma riik tekkis Rooma hilise keisririigi ajal, keiser (284–305) Diocletianuse Rooma kodusõdade 3. sajandi kriisi (235–284) järgse otsusega, et Rooma impeerium on liiga suur ühele inimesele valitseda, ning ta jagas 285. aastal impeeriumi kaheks, pannes teist poolt valitsema asekuningad.

Diocletianuse asutatud ja aastail 293–313 kehtinud Tetrarhia-valitsemiskorraldus, kus kumbagi Rooma riigiosa (Ida ja Läänt) valitses ülemkeiser (augustus) ja temale alluv alamkeiser (caesar), keda on nimetatud ka abikeisriteks. Keiser Diocletianus nimetas väejuhi Maximianuse 285. aastal oma kaasvalitsejaks (augustus). 293. aastal nimetas ta Galeriuse ja Constantius Chloruse abikeisriteks (caesar). Diocletianus suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses.

Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisajal tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia, rajati sõjaväeline ja bürokraatlik monarhia (dominaat). Mõjukaimaks kihiks said koloone ja patronaadi all olevaid talupoegi ekspluateerivad suurmaaomanikud. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a üks) olid kristlased.^[2] Vana-Rooma keiser (306–337) Constantinus Suur nõrgestas oluliselt Lääne-Roomat, viies pealinna üle Konstantinoopolisse Ida-Rooma (Bütsants), kus oli esile kerkinud ristiusk ja õitses kaubandus.

Tetrarhia kodusõdades (306–324), mis algasid Maxentiuse poolt võimu usurpeerimise ja Severuse lüüa saamisega ja lõppesid sellega kui Constantinus Suur aastal 324 Liciniuse alistas. Need sõjad tõid kaasa Diocletianuse rajatud tetrarhia lagunemise. Tetrarhiasüsteemist loobuti, kuid säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides.^[3] Impeerium jäi ametlikult ühtseks ning õigusakte anti välja iga nelja keisri nimel.

Constantinus Suur rajas 330. aastal pealinna Konstantinoopolisse, mis asus soodsas impeeriumi ida-läänesuunaliste kaubandusteede ristumiskohas. Seejärel reformis ta impeeriumi sõjaväelisi, rahanduslikke, tsiviil- ja religioosseid institutsioone. Mõned õpetlased süüdistasid teda seetõttu pillavas finantsdistsipliinis, kuid reformide ajal kasutusele võetud kuldmünt solidus tõi rahandusse stabiilsust ja edendas majandust. Constantinus Suure valitsemise ajal (306–337) ei saanud kristlus impeeriumis veel valdavaks usundiks, kuid kogu tema valitsemisperioodi iseloomustab soosiv ja privilegeeritud suhtumine kristlusse. Keiser seadis sisse printsiibi, mille järgi imperaatorid ei lahendanud doktriini kohta käivaid küsimusi iseseisvalt, vaid kutsusid selle jaoks kokku oikumeenilise kirikukogu (kontsiili). Constantinuse poolt kokku kutsutud Arles'i kirikukogu ja I Nikaia kirikukogu näitasid tema huvi ühtse kiriku vastu ning soovi saada selle peaks.

Constantinus Suure surma järel 337. aastal, jagasid tema kolm poega impeeriumi omavahel, vastavalt isa testamendile ja sellele, milliseid alasid nad alamkeisrina olid valitsenud. Constans sai päranduseks Itaalia, Pannoonia ja Põhja-Aafrika alad, välja arvatud Egiptuse. Constantinus II, valitses Galliat, Hispaaniat ja Britanniat. Constantinus II alustas 340. aastal oma noorima venna vastu sõda alustada ja tungis Galliast Itaaliasse. Ta asus piirama Aquileia linna, kuid Constansil õnnestus oma venna väed linna all purustada. Lahingus hukkus ka Constantinus II ise ja Constans liidendas tema valdused enda omadega, saades nüüd kogu impeeriumi lääneosa ainuvalitsejaks. 350. aasta alguses alustas Gallia kindral Magnentius Constansi vastu mässu ja lasi ennast sõjaväel Autunis keisriks kuulutada. Constansil ei õnnestunud toetuse puudumise tõttu vastupanu organiseerida ja ta suundus Gallia lõunarannikule, et sealt meritsi põgeneda. Magnentiuse mehed tabasid ta Püreneede jalamil Helena kindluse lähistel ja hukkasid ta kohapeal.

.

Constantius II, kelle isa nimetas 324. aastal juba seitsmeaastaselt tseesariks ehk alamkeisriks, määrates tema valitsemisalaks impeeriumi idaosa, valitses aga impeeriumi idaosa. Idaosa, mis oli territoriaalselt suurim ja kultuuriliselt arenenuim, ent ohustatud tugevatest välisvaenlastest ja lõhestatud sisemistest usutülidest. Constantius II sõjalistest saavutustest on olulisimad edukas Bütsantsi kaitsesõda Pärsia impeeriumi vastu aastatel 337–350 ning Rooma riigi lääne- ja idaosa taasühendamiseni viinud kodusõda aastatel 350–353.

350. aastal oli sõjavägi alustanud Gallias Constansi vastu mässu ja kuulutas uueks keisriks väepealik Magnentiuse. Constans mõrvati ja kuna Constans ei olnud abielus ja tal puudusid meessoost järeltulijad, kuulus impeeriumi lääneosa troon nüüd samuti Constantius II-ele, kuid sellele asumise nimel tuli tal esmalt Magnentiusega sõtta astuda. 351. aastal toimus Pannoonias Drava jõe orus Mursa Majori lahing, mis lõppes Constantiuse jaoks täieliku võiduga. 352. aastal saavutas Constantius kontrolli Itaalia üle ja tungis suvel 353 üle Alpide Galliasse. Mons Seleucuse lahingus said Magnentiuse väed lõplikult lüüa.

Impeeriumi tohutu ulatuse tõttu tuli Constantius II-el ametisse nimetada alamkeisrid ehk tseesarid, aastatel 351–354 oli tseesariks impeeriumi idaaladel Constantius Gallus ja aastatel 355–361 impeeriumi läänealadel Claudius Julianus. Mõlemad tseesarid, üritasid võimu haarata.

Constantius II-e riigi lääneosa piirid olid pidevalt germaani hõimude rünnakute all. Kodusõja aastatel 350–353 tungisid frangid üle Reini jõe, sest usurpaator Magnentius oli sealsetele piiridele paigutatud eliitüksused Constantiuse vastu sõtta viinud. Samuti tungisid 352. aastal Rooma piiridesse alemannid. Sisuliselt vallutasid germaanlased kogu Reini läänekalda ja korraldasid enam kui aasta jooksul Galliasse ulatuslikke rüüsteretki. Aastatel 354–356 korraldas Constantius germaanlaste vastu mitu sõjaretke, rünnates neid peamiselt tänase Breisgau ja Bodensee piirkonnas. Nende sõjakäikudega saavutati küll ajutist edu, kuid hiljem tuli alamkeiser Claudius Julianusel võitlust germaanlastega jätkata. Alles tema juhtimisel saavutati 357. aastal Argentoratumi lahingus oluline võit seitsme alemanni hõimupealiku üle ja taaskindlustati piir Reini jõe läänekaldal.

Vana-Rooma keiser Theodosius Suur aga jäi viimaseks, kes valitses nii Rooma ida- kui ka lääneosa, kuna aastal 395 pKr lõi Lääne-Rooma täielikult Ida-Roomast lahku.

 Pikemalt artiklis Frangid

Germaani hõimurühm frangid asusid 3. sajandil eKr Reini jõe paremal kaldal. Frangid moodustusid 2.–3. sajandil Magna Germania ääremail paljude väikeste hõimude liitudest. 3. sajandi lõpuks olid frangid asunud Reini Rooma-poolsele kaldale ja hõivasid pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist suure osa Galliast. Saali frangid läksid umbes 4. sajandi keskpaiku üle Reini, hõivasid sealsed alad ja vallutasid Kölni. Üle Toxandria läksid nad edasi Gallia. Ripuaari frangid läksid üle Reini keskjooksu läbi Moseli jõe piirkonna lõunasse ning Gallia Belgicasse. Vana-Rooma keiser (361–363) Julianus Apostata asundas frangid Maasi ja Schelde jõe vahelisele alale.

 Pikemalt artiklis Frangi riik

 Pikemalt artiklis Läänegoodid, Alarich I

Läänegoodid, üks kahest gooti rahvuse põhiharust olid osa germaani hõimude hulgast, kes liikusid läbi Rooma riigi hilisantiikajal või Suure rahvasterände ajal. 375. aastal põgenesid läänegoodid hunnide ja nende liitlaste eest üle Doonau Ida-Roomasse. Läänegoodid jäid Daakiasse aastani 376, kui üks nende juhte Fritigern palus Rooma keisrilt Valensilt luba asuda oma rahvaga Doonau lõunakaldale. Siin lootsid nad leida varjupaika hunnide vastu. Traakiasse asunud läänegootide tekkinud näljahädas ei varustanud Rooma riik neid ei lubatud toidu ega maaga; järgnes mäss, mis viis 6 aastat kestnud rüüstamise ja hävitamiseni kogu Balkanil. Gootide mahasurumiseks küsis Ida-Rooma keiser Valens abi Lääne-Rooma keisrilt Gratianuselt. Adrianoopolist (tänapäeva Edirne) põhja pool toimunud Adrianoopoli lahingus 378. aastal ründas Valensi juhitud vägi Adrianoopoli lähistel laagris olnud läänegootide väge, kuis roomlased löödi puruks, kaks kolmandikku nende väest ning keiser Valens hukkusid. Adrianoopoli lahing oli osa 376. kuni 382. aastani kestnud sõjast gootide vastu. Kaotus Adrianoopoli all vapustas Rooma maailma ning sundis lõpuks roomlasi läbi rääkima ja hõimu keisririigi piiridesse asustama. Uus keiser Theodosius I tegi mässajatega rahu ja seda rahu ei murtud kuni Theodosiuse surmani aastal 395.

Theodosiuse järglaseks said tema saamatud pojad: Arcadius idas ja Honorius Lääne-Rooma keisririigis. Järgneva 15 aasta jooksul murti rahu juhuslike konfliktidega Alarichi ja võimsate germaani kindralite vahel, kes valitsesid Rooma armeesid idas ja läänes, omades keisririigis tegelikku võimu. Lõpuks, pärast Lääne-Rooma keisririigi kindrali Stilicho hukkamist Honoriuse poolt aastal 408 ning Rooma leegionite veresauna 30 000 Rooma armees teeniva barbarisõduri perekondade kallal, kuulutas Alarich sõja. Pärast kahte kaotust Põhja-Itaalias ja Rooma piiramist, mis lõppes lunaraha läbirääkimistega, pettis Alarichit teine roomlaste fraktsioon. Ta otsustas linna ära lõigata vallutades selle sadama. 24. augustil 410 sisenesid Alarichi väed Porta Salaria kaudu Rooma, võttes selle rikkusi rüüstates. Kuna Rooma ei olnud enam Lääne-Rooma riigi ametlik pealinn (see oli strateegilistel põhjustel Ravennasse viidud), raputas selle langemine tõsiselt keisririigi aluseid.

Rooma rüüstamise järel aastal 410 asusid läänegoodid seejärel elama algselt Lõuna-Galliasse ning hiljem Pürenee poolsaarele, praeguse Hispaania ja Portugali aladele, kus nad asutasid võimsa Läänegootide kuningriigi. 418. aastal asusid läänegoodid Lõuna-Galliasse kui Rooma föderaadid. Theoderich II ajal (450. aastad) asusid läänegoodid Akvitaaniasse kui Lääne-Rooma riigi föderaadid. Aastal 462 andis keisririik, läänegootidele asustada Gallia Narbonensise provintsi lääneosa. Läänegoodid hõivasid ka Provence'i (idapoolne Narbonensis) ja alles aastal 475 loovutas läänegootide kuningas Eurich selle keisririigile lepinguga, millega keiser Julius Nepos tunnistas läänegootide täielikku sõltumatust.

 Pikemalt artiklis Hispaania ajalugu, Läänegootide kuningriik, Septimaania, Akvitaania

 Pikemalt artiklis Vandaalid

Aastal 400 või 401 hakkasid hasdingid (võib-olla hunnide rünnakute tõttu) koos oma germaanlastest (sueebid) ja sarmaatidest (alaanid) liitlastega liikuma lääne poole. Hiljem ühines nendega osa silingidest. Vandaalid liikusid eriliste raskusteta mööda Doonaud lääne poole, ent Reini jõeni jõudes kohtasid nad vastupanu frankidelt, kes asustasid ja hoidsid enda kontrolli all Rooma valdusi Põhja-Gallias. Oktoobris 409 ületasid nad Püreneed ning jõudsid Hispaania aladele. Roomlased andsid vandaalidele Galicia ja Andaluusia (Vandaluusia); alaanid said Portugali ja Cartagena ümbruse. Sueebid, kelle kontrolli all oli osa Galiciast, ning läänegoodid, kes enne Lõuna-Prantsusmaal maade saamist tungisid Hispaaniasse.

 Pikemalt artiklis Burgundid', Burgundia kuningriik

Reini ületamisega aastal 406 asus idagermaani hõim burgundid föderaatidena Rooma provintsi Germania Secunda piki Reini keskjooksu. 430. aasta paiku alustas burgundide kuningas Gundahar mitmeid sõjakäike naabruses olevasse Gallia Belgicasse, mis viis rängale lüüasaamisele Rooma ja hunnide ühendatud vägede käest Flavius Aëtiuse juhtimisel aastal 436 Wormsi lähedal. Järelejäänud burgundid asusid aastast 443 Sapaudia (Savoia) piirkonda, taas föderaatidena, seekord Rooma Maxima Sequanorumi provintsis.

Aastal 400 ilmusid hunnid Pannooniasse. Täielikult asus enamik hunne Pannooniasse pärast 412. aastat. Hunnide hiilgeaeg oli Attila valitsusajal (434–453), kui nende võimuliit valitses Mustast merest Reini jõeni ulatuvat maa-ala. 451. aastal ületasid nad Reini ja tungisid Gallias Orléansini. Lääne-Rooma vägedega peetud Katalaunia lahing jäi viiki. Aasta hiljem rüüstasid hunnid Põhja-Itaaliat ja hävitasid Aquileia.

454. aastal, aasta pärast Attila surma, hõimuliit lagunes. Osa hunne hukkus sõdades, osa rändas itta ja segunes Ida-Euroopa stepirahvastega. Hunnide riigi territooriumi vallutasid sinna tunginud madjarid.

 Pikemalt artiklis Hunnid', Attila, Katalaunia lahing (451)

476. aastal kukutas viimase keisri Romulus Augustuse tema ihukaitseülem barbari päritolu Odoaker, kellest sai Itaalia esimene roomlaste võimu järgne kuningas. Odoaker oli keisri Romulus Augustuluse ihukaitseülem ning 476. aastal otsustas ta viimase kukutada. Odoaker ei soovinud enam valitseda varikeisri varjus, vaid saada Itaalia otseseks isandaks. Nii kuulutas ta end ametlikult Ida-Rooma keisrile Zenole alluvaks, ent tegelikult valitses ta Itaaliat üksinda. Aastal 480, pärast 475. aastal kukutatud ja 475–480 Dalmaatsias valitsenud Lääne-Rooma keisri Julius Nepose surma, liitis Odoaker oma kuningriigiga ka kunagise Illüüria provintsi. Ent hiljem läks ta Zenoga tülli ning nii saatis too Itaaliat vallutama Theoderich Suure ja idagoodid. Aastaks 493 jõudsid Theoderich ja Odoaker kokkuleppele, et jagavad võimu, kuid pidusöögil tappis Theoderich ta ilmselt isiklikult.

 Pikemalt artiklis Lääne-Rooma keisrite loend

• 395–423 Honorius
• 407–411 Constantinus III
• 421 Constantius III
• 423–425 Johannes
• 425–455 Valentinianus III
• 455 Petronius Maximus
• 455–456 Avitus
• 456–461 Majorianus
• 461–465 Libius Severus
• 465–472 Anthemius
• 472 Olybrius
• 472–473 Glycerius
• 473–475 Julius Nepos
• 475–476 Romulus Augustulus

• Germaanlased, burgundid, alemannid, sueebid
• Goodid

 Lääne-Rooma keisririik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis