Vatikan

 See artikkel räägib riigist; Vatikaniks võidakse nimetada ka Püha Tooli.

Vatikani Linnriik


ladina Status Civitatis Vaticanae
itaalia Stato della Città del Vaticano
Vatikani asendikaart
Riigihümn "Inno e Marcia Pontificale"
Pealinn Vatikan
Pindala 0,44 km²
Riigikeel ladina (Šveitsi kaardiväe ametlik keel on šveitsisaksa keel, igapäevane asjaajamiskeel on itaalia keel, diplomaatiline suhtluskeel on prantsuse keel)
Rahvaarv 764 (26.06.2023)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 1736,4 in/km²
Riigikord teokraatia
Paavst Franciscus
Kardinal-riigisekretär Pietro Parolin
Iseseisvus 11. veebruar 1929
Valuuta euro (EUR)
Usund katoliiklus
Ajavöönd maailmaaeg +1
Tippdomeen .va
Telefonikood 379

Vatikan on Roomas asuv merepiirita linnriik. Vatikan on väikseima pindala ja elanike arvuga riik maailmas. Alates 2013. aastast on Vatikani riigipea paavst Franciscus. Vatikani riigisekretär on kardinal Pietro Parolin. Vatikani Linnriigi Paavstliku Komisjoni president on kardinal Giuseppe Bertello.

Vatikan sai suveräänse linnriigi õigused 1929. aastal, kui paavst ja Itaalia valitsus sõlmisid Lateraani lepingu. Vatikanis kehtib teokraatia. Vatikan on katoliku kiriku keskus. Riiki valitseb absoluutse monarhina paavst. Alates Pius IX-st resideerivad paavstid Vatikanis ja alates aastast 1878 valitakse paavste ametisse Vatikanis peetavatel konklaavidel. Vatikani määrused ja korraldused avaldatakse itaalia keeles.

Vana-Roomas oli see Tiberi jõe äärne ala tuntud kui Vaticanus ager ("Vatikani põllud" või "Vatikani aiad"). Nimi tuleneb ladinakeelsest verbist vaticinari, mis tähendab 'ennustama'.[2] Riigi nimi on itaalia keeles Città del Vaticano, formaalsemal kujul Stato della Città del Vaticano, ladina keeles Status Civitatis Vaticanae.

Vatikan asub Itaalia pealinnas Roomas, piirnedes Municipio Roma I haldusüksusse kuuluva Trastevere rajooniga lõunas, Borgo rajooniga idas ja Prati rajooniga põhjas; Municipio Roma XIII haldusüksusse kuuluva Aurelio kvartaliga lõunas ja Municipio Roma XIV haldusüksusse kuuluva Trionfale kvartaliga läänes. Vatikani ja Itaalia vahelise riigipiiri kogupikkus on 3,4 kilomeetrit. Riigisisene suurim vahemaa on 1,05 kilomeetrit. Vatikani igapäevane ühendus Itaaliaga toimub peamiselt Via della Conciliazione tänava kaudu, mis viib Püha Peetruse väljakult Sant'Angelo kindluse juurde.

Vatikan asub Vatikani künkal, mille kõrgeim koht ulatub 76,2 meetrit üle merepinna. Riigi madalaim koht asub 19,2 meetrit üle merepinna ja paikneb Püha Peetruse väljakul.

Vatikani kliima on sama nagu Roomas. Talv on vihmane, suvi aga kuum ja kuiv. Veekogusid ega maavarasid Vatikanis ei leidu.

23 hektarit ehk 52,27% riigi pindalast hõlmavad Vatikani aiad. Ülejäänud ala on hoonete ja taristu all.

Püha Tool on ühinenud osoonikihi kaitse lepinguga (Montréali protokoll, jõustus 1989) ja on allkirjastanud õhureostuse vähendamise lepingu.

Sixtuse kabelis valivad kardinalid ametisse Vatikani riigipea paavsti.

Vatikanis kehtib absoluutne monarhia. Vatikani riigipea on paavst, kellel on seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Püha Tooli valitsusjuht on kardinal-riigisekretär, lisaks on Vatikanil oma valitsusjuht – Vatikani Linnriigi Paavstliku Komisjoni president, kelleks on 2011. aastast kardinal Giuseppe Bertello. Termin Püha Tool märgib pigem paavsti administratiivset tegevust, mitte Vatikani riiki. 1929. aastal sõlmitud Lateraani lepingus kirjeldati riiki kui uut moodustist (preambuli III artikkel), mis ei olnud varasema Kirikuriigi järeltulija. Samal aastal kehtestati Vatikani fundamentaalseadused (põhiseadus), mida revideeriti aastatel 1963 ja 2000.

Rahvusvahelises õiguses tunnustatakse Vatikani Linnriiki riikliku territooriumina, kuid Vatikani nimel teostab diplomaatilisi suhteid Püha Tool. Seetõttu puudub Vatikani Linnriigil ametlikult enda diplomaatiline teenistus ja Püha Tooli juurde akrediteeritud saadikud asuvad Rooma linnas. Erandina majutati teise maailmasõja ajal Vatikanis Suurbritannia saatkonda.

Paavst on riigist sõltumatu. Paavsti amet on tähtajatu ja mittepärilik, monarhi valib ametisse kardinalide kogu konklaavil. Paavsti valimisel saavad osaleda kardinalid, kes on konklaavi esimesel päeval nooremad kui 80 eluaastat. Paavst resideerib paavsti eluruumides Paavstipalees, mis asub Püha Peetruse väljaku kõrval.

Vatikani poliitikas puuduvad parteid, kuid konklaavil moodustavad kardinalid ühiskondlikest ja teoloogilistest vaadetest lähtuvalt fraktsioone. Tänapäeval on nendeks tavaliselt traditsioonilisi hoiakuid väärtustavad traditsionalistid, muutusi soovivad progressivistid ja mõõdukad. 2013. aastal määras paavst Franciscus ametisse 9-liikmelise kardinalide nõukogu, mis annab nõu nii administratiiv- kui ka kiriku juhtimise asjus.

Seadusandlik võim on Vatikanis kardinalidest koosneva 7-liikmelise Vatikani Linnriigi Paavstliku Komisjoni käes. Selle liikmed määrab ametisse paavst isiklikult viieaastasteks perioodideks. Paavsti otsene valitsusametnikust alluv, kes vastutab Vatikani linna eest, on Vatikani Linnriigi Paavstliku Komisjoni president, kes aastast 1952 täidab ka Vatikani kuberneri funktsioone. Aastast 2001 kuulub Paavstliku Komisjoni presidendile ka Vatikani Kubermangu presidendi tiitel. Vatikani Linnriigi Paavstliku Komisjoni presidenti assisteerivad riigisekretär ja aseriigisekretär. Vatikani riigi välissuhted on usaldatud Püha Tooli riigisekretariaadile ja diplomaatilisele teenistusele.

Vatikani õigussüsteem baseerub kanoonilise õiguse koodeksil. Riigi kõrgeim kohtuorgan on apostelliku signatuuri ülemtribunal, mille otsuse saab edasi kaevata vaid paavstile.

Vatikan on Interpoli, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri, Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni, Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Satelliitide Organisatsiooni, Rahvusvahelise Ametiühingute Konföderatsiooni, Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni, OSCE, Schengeni liidu, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kaubandus- ja Arengukonverentsi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti, Ülemaailmse Postiliidu ja Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni liige. Vatikan pole ÜRO liige, kuid omab seal vaatleja staatust. Samuti on Vatikanil vaatleja staatus Ameerika Riikide Organisatsioonis, Ladina Liidus, Maailma Turismiorganisatsioonis ja Maailma Kaubandusorganisatsioonis.[2]

13. märtsil 2013 valiti paavstiks Franciscus. 13. märts on Vatikanis ametlik riigipüha.

Vatikanis asub 300-meetrine raudteelõik, mis suundub Rooma. Riigi läänepoolseimas otsas asub helikopteri maandumisplats, mis rajati 1976. aastal.

Vatikanis tegutseb telefonijaam ja oma raadiojaam Vatikani Raadio. Vatikanis registreeritud mootorsõidukid kasutavad numbrimärki SCV. Vatikanis kehtib parempoolne liiklus.

Peaaegu kõik Vatikani Linnriigi 618 kodanikku (2018. aasta andmeil) elavad kas Vatikanis või teenivad Püha Tooli diplomaatilistes saatkondades (nuntsiatuurides) üle kogu maailma. Põhiosa Vatikani elanikkonnast on mehed. Vatikani kodanikkond koosneb peaaegu terviklikult kahest rühmast: vaimulikest (kellest enamik töötab Püha Tooli teenistuses, vähemik aga Vatikani riigiametites) ja Šveitsi kaardiväelastest. Suurem osa 3000 mittevaimulikust töötajast, kes moodustavad peamise osa Vatikani tööjõust, elab väljaspool Vatikani. Nad on valdavalt Itaalia kodanikud, kuid Vatikanis töötab ka teiste riikide kodanikke. Kõik Vatikani kodanikud on katoliiklased ja kõik Vatikani pühakojad kuuluvad katoliku kirikusse.

Vatikani Linnriigil ei ole ametlikku riigikeelt. Ametlikus asjaajamises kasutatakse valdavalt itaalia keelt. Seevastu Šveitsi kaardiväes antakse käsklusi saksa keeles, kuid ihukaitsjad annavad ametliku vande oma emakeeles: saksa, prantsuse või itaalia keeles. Vatikani Linnriigi ametliku kodulehe keeled on itaalia, inglise, saksa, hispaania, portugali, araabia ja hiina keel. See-eest Püha Tool kasutab ametlikes riigidokumentides ladina keelt.

Riigikaitse

[muuda | muuda lähteteksti]
Šveitsi kaardiväelased

Lateraani lepingu alusel tagab Vatikani kaitse sõjalise rünnaku korral Itaalia. Varem palkasid paavstid Šveitsi palgasõdureid, kuni paavst Julius II rajas 22. jaanuaril 1506 Paavstliku Šveitsi Kaardiväe, mis pidi tegelema paavsti isikliku turvamisega ning mis jätkab seda traditsiooni ka tänapäeval. See kokkulepe on paavstlikus aastaraamatus registreeritud Püha Tooli, mitte Vatikani Linnriigi nime all. 2005. aasta lõpus oli Kaardiväel 134 liiget. Kaardiväelaste värbamist korraldab Püha Tooli ja Šveitsi vahel sõlmitud leping ning kaardiväkke on lubatud astuda vaid katoliiklastest Šveitsi kodanikel. Paavst Paulus VI saatis Paleevalve ja Aadlivalve 1970. aastal laiali. Paleevalve oli rajatud kui sõjavägi, mis kaitseks Paavstiriiki, samas tema teenistus Vatikani linnas oli nagu ka aadlivalve vaid tseremoniaalne.

Korrakaitsjana tegutseb Vatikanis sandarmeeriaüksus (itaalia keeles Corpo della Gendarmeria, ametlikult Corpo della Gendarmeria dello Stato della Città del Vaticano). Sandarmid vastutavad avaliku korra, seaduste täitmise, rahva- ja liikluskontrolli ning ka kriminaalmenetluste eest Vatikani linnas.

Vatikanil on ka oma vangla, kuid see pole ametlikult kasutuses.[3]

Vatikanis tegutsevad pank, trükikoda ja rahapaja. Riigis toodetakse meenemünte, medaleid, postmarke ja mosaiike. Riik saab tulu valdavalt turismindusest, olemasolevate finantside investeerimisest, kinnisvaratehingutest ja annetustest. Vatikani eelarvest on eraldatud Peetruse Penni tulud, mida paavst saab kasutada annetusteks. Peamiselt paljude varasemate Vatikani Panka puudutanud skandaalide järel otsustas paavst Franciscus 2014. aastal rajada rahandustegevuse reformimiseks majandussekretariaadi.[2]

Paavstid on resideerinud Vatikanis alates 1447. aastast lühemate vaheaegadega. Varem resideerisid nad Roomas Lateraani palees, mis muutus 14. sajandil elamiskõlbmatuks. 19. sajandil asusid paavstid peamiselt Quirinali palees.

Alul asustamata Vatikani ala asuti Agrippina Vanema (14 eKr18. oktoober 33) korraldusel kuivendama ja sinna rajati 1. sajandi alguses aiad. Rooma keiser Caligula (3741) hakkas Vatikani 40. aastal ehitama tsirkust, mis valmis keiser Nero valitsemise ajal ja mida kutsuti nimega Circus Gaii et Neronis või lihtsalt Nero Tsirkuseks. Vatikani obeliski tõi keiser Caligula Heliopolisest, et oma tsirkuse esist kaunistada. Praegu on see tsirkuse viimane nähtav jäänuk.

Pärast suurt Rooma põlengut keiser Nero ajal aastal 64 pKr muutus Vatikan paljude kristlaste jaoks märtüüriumipaigaks. Kristliku traditsiooni järgi löödi selles tsirkuses apostel Peetrus pea alaspidi risti. Tsirkuse vastas asus surnuaed, kuhu ehitati matusemonumente, mausoleume, väikesi hauakambreid ja altareid paganlikele jumalustele. Need ehitised püsisid kuni Rooma Peetri kiriku rajamiseni 4. sajandi esimesel poolel. Selle antiikse nekropoli jäljed tulid päevavalgele erinevate renoveerimiste käigus – paavst Pius XII käskis kogu nekropoli ala aastatel 19391941 süstemaatiliselt läbi kaevata.

Aastal 326 valmis Vatikanis esimene kirik – Rooma Peetri kirik, mis traditsiooni järgi ja hilisemate arheoloogiliste leidude kinnitusel ehitati apostel Peetruse haua kohale. Peetrus oli maetud varem sel kohal paiknenud surnuaiale. Esimene palee ehitati basiilika lähedusse juba 5. sajandi alguses.

Paavstid elasid varem erinevates residentsides. Esimese paavstina asus Vatikani elama Nicolaus III 1279. aastal. Püsivamalt on paavstid Vatikani jäänud alates 1447. aastast ja pidevalt peale Itaalia ühendamist 1870. aastal. 1869–1870 peeti Vatikanis Vatikani I kirikukogu ja alates 1878. aastast on paavstide valimiseks toimunud konklaavid Vatikanis.

1870. aastal okupeerisid Itaalia väed Kirikuriigi ja paavst kuulutas end Vatikani vangiks. 1861–1929. aastate poliitikas käsitleti paavsti staatust "Rooma küsimusena". Itaalia võimud võimaldasid paavstil segamatult oma palees elada ning neile anti tunnustus, muu hulgas õigus saata ja vastu võtta välissaadikuid. Samas ei tunnustanud paavstid Itaalia kuninga õigust valitseda Roomat ja taunisid Itaalia poliitilist tegevust.

Esimese maailmasõja ajal taotlesid Saksamaa ja Austria iseseisva kirikuriigi loomist Tiroolis, Baleaaridel või Liechtensteinis.[4] Vatikani probleem leidis lahenduse alles 11. veebruaril 1929 Itaalia ja Püha Tooli vahel sõlmitud Lateraani lepingutega, mille allkirjastasid Itaalia kuningat Vittorio Emanuele III-t esindanud Benito Mussolini ja paavsti esindanud Vatikani riigisekretär Pietro Gasparri. Lateraani lepingud rajasid iseseisva Vatikani Linnriigi ning garanteerisid katoliiklusele eristaatuse Itaalias. 1984. aastal sõlmiti Püha Tooli ja Itaalia riigi vahel uus kokkulepe, milles tehti muudatusi, sh määratleti katoliiklus Itaalia riigiusundiks.

Aastatel 19621965 peeti Vatikanis Vatikani II kirikukogu.

Eesti suhted Vatikaniga

[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Tool tunnustas Eestit 10. oktoobril 1921 ja diplomaatilised suhted sõlmiti 3. oktoobril 1991. Püha Tool pole kunagi tunnustanud Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis. 1993. aastal külastas paavst Johannes Paulus II Eestit, 1994 aga president Lennart Meri Vatikani. 2018. aastal käis Eestis paavst Franciscus. Eestlastest on Vatikanis tegutsenud Vello Salo ja Aleksander Kurtna.[5]

Aastast 1984 on Vatikan tervikuna UNESCO maailmapärandi nimistus. Vatikanis asuvad arhitektuuriliselt tähelepanuväärsed ehitised, nagu Rooma Peetri kirik, Sixtuse kabel ja Paavstipalee. Vatikanis asuvad kultuuriliselt väärtuslikud Vatikani raamatukogu, Vatikani arhiivid ja Vatikani muuseumid.

Vatikanil on oma raadiojaam ja ametlik päevaleht L'Osservatore Romano.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]