Ahhemeniidide riik

Ahhemeniidide riik 550 eKr – 330 eKr
Ahhemeniidide Pärsia suurriik 500 eKr
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Babülon, Pasargadae, Ekbatana, Susa, Persepolis
Religioon	zoroastrism

Ahhemeniidide riik (suurriigina ka Pärsia suurriik) oli esimene Iraani riik. Selle valitsejad olid Ahhemeniidid, kelle järgi riiki nimetataksegi.

Riik sai alguse Meedia riigi liidendamisest Vana-Iraani valitseja Kyros II poolt 550 eKr. Ahhemeniidide valitsemisele tegi lõpu Aleksander Suure vallutus 330 eKr.

6. sajandi lõpust kuni 4. sajandi teise pooleni eKr laius see tänapäeva Iraani, Iraagi, Afganistani, Usbekistani, Türgi, Küprose, Süüria, Liibanoni, Iisraeli ja Egiptuse alal. Suurima ulatuse saavutas impeerium umbes 500 eKr, mil ta hõlmas ka tänapäeva Liibüa, Kreeka, Bulgaaria, Pakistani, Sudaani ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide alasid, kokku ligikaudu 8 miljonit km²^[viide?].

5. sajandil eKr elas Ahhemeniidide riigis ligikaudu 50 miljonit inimest ehk arvatavalt 45% maailma rahvastikust; ühegi impeeriumi elanikkonna osakaal maailma rahvastikus pole varem ega hiljem nii suur olnud.^[viide?]

Ahhemeniidide riik esineb Lääne ajalookirjutuses eelkõige kreeklaste vastasena. Markantsemad sündmused on selles seoses Maratoni lahing 490 eKr ja Salamise merelahing 480 eKr Kreeka-Pärsia sõdade ajal ning Aleksander Suure vallutusretk 334–330 eKr. Selline vaatenurk on varju jätnud Ahhemeniidide riigi olulise osa Lähis-Ida ajaloos ning uuemate uurimuste valguses ka Vana-Kreeka arengus. Vanas Testamendis näidatakse pärslasi soodsas valguses: nad on juutide vabastajad ning nende religiooni ja kultuuri toetajad. 220 aastat kestnud Ahhemeniidide riigi tähtsus ajaloos on siiski palju suurem. Nimelt oli tegu esimese korraga ajaloos, mil kogu Lähis-Idal oli üks valitseja^[1]. Kultuurilised, teadusalased ja majanduslikud saavutused olid riigi enese seisukohast palju olulisemad kui sõjad kreeklastega ja ülestõusud provintsides.

Allikad Ahhemeniidide riigi kohta on piiratud. Laias laastus jagunevad need kolme põhilisse rühma: arheoloogilised leiud, epigraafilised andmed ja Kreeka ajalookirjutus. Seejuures on arheoloogilised ja epigraafilised allikad tihedalt seotud, kuna paljud tekstid ja raidkirjad on tulnud ilmsiks väljakaevamistel. Arheoloogilised andmed piirduvad mõnede eranditega üldiselt suurte kuninglike residentsidega nagu Susa, Persepolis ja Pasargadai; valdav osa Ekbatanast jääb selle peale ehitatud Hamadāni linna alla. Üksikuid leide pärineb ka Väike-Aasiast, Mesopotaamiast, Egiptusest ja riigi idapoolsetest osadest. Mainimist väärivad eelkõige paleekompleksid, mis on suures osas läbi uuritud, ning arvukad väikeesemed.

Epigraafilised allikad ei ole kuigi informatiivsed, kuna peamiselt on tegemist formaalsete kuninglike raidkirjadega, mis osaliselt kattuvad. Ainukesena tõuseb esile Behistuni raidkiri, mis kujutab endast üksikasjalikku Dareios I tegude kirjeldust. Lisaks on olemas haldusliku iseloomuga ülestähendused Persepolisest, mis annavad elava mulje majandus- ja igapäevaelust Pārsās endas, kuid need ei ole veel lõplikult läbi uuritud.

Uurituim ja tuntuim allikate rühm on Kreeka ajaloolaste teosed. Esmajoones tuleb nimetada Herodotost, kes annab oma "Ajaloos" põhjaliku kirjelduse Ahhemeniidide riigist ja selle ajaloost kuni 5. sajandi alguseni eKr, kelle väidetesse tuleb aga kohati suhtuda teatud ettevaatusega. Peale selle kuuluvad oluliste allikate hulka muu hulgas Xenophoni "Anabasis", "Hellenika" ja "Kyroupaideia", Plutarchose Artaxerxes II elulugu, Quintus Curtius Rufuse, Arrhianose ja teiste Aleksander Suurest kirjutanud ajaloolaste ning üldajalugude autorite Junianus Justinuse ja Diodorose teosed. Ka Strabonilt leiame üksikasju Ahhemeniidide riigi kohta. Lisaks mainitakse seda riiki veel paljudes teiste autorite tekstides (need on säilinud muu hulgas tsitaatidena Athenaiosel). Mitu spetsiaalselt Ahhemeniidide riiki käsitlevat teost (Persika), nagu näiteks Knidose Ktesiase oma (küll vähe usaldusväärne), Kyme Herakleidese oma (mis annab olulist teavet õukonnaelu kohta) ja Kolophoni Dinoni oma, on meieni jõudnud vaid fragmentidena, kuigi osa eelnimetatud autoritest on neid allikatena kasutanud.

Enne Ahhemeniidide riigi ulatuslikku arheoloogilist uurimist 19. ja eelkõige 20. sajandil olid Kreeka tekstid koos Piibliga ainsad kättesaadavad allikad. Uuem uurimistöö on näidanud, et suur osa kreeka ajaloolaste kirjutatust on moonutatud või väär, mistõttu tänapäeval võetakse kreeka tekstide tõlgendamisel appi uuemad pärsia allikad. Sama kehtib Piibli kohta, kus pärslastest on juttu eelkõige Taanieli raamatus, Esra raamatus ja Estri raamatus.

Pärsia rahva päritolu on tänini täpselt selgitamata. Oletatakse, et pärslased jõudsid Iraani mägismaale 2. aastatuhandel eKr suurema Iraani rahvaste rändega, teiste seas koos meedlaste ja baktrialastega. Tänapäeva teaduses on enam-vähem üldtunnustatud, et parsua-nimeline rahvas Urmia järve ümbrusest, kelle olemasolu tõendab Assüüria raidkiri, on pärslastega identne, sest kahe ühenimelise ja poliitiliselt sarnase riigi samaaegset olemasolu peab enamik uurijaid väga ebatõenäoliseks ning rännud on kronoloogiliselt hästi jälgitavad. Eelami päritolu kirjutiste põhjal on kindel, et 7. sajandil eKr olid pärslased Persises. On ebatõenäoline, et sel ajal oli olemas ühtne Pärsia kuningriik. Tõenäoliselt elasid piirkonnas pärsia mägihõimud, kes olid osalt Eelami, osalt Meedia võimu all.

Meedia riik, mis paljude uurijate arvates oli pigem lõtv konföderatsioon, ulatus Iraani mägismaa idaosas asuvast hägusast piirist Mesopotaamiani ning Halyse jõeni (tänapäeval Kızılırmak), mis alates 580. aastast eKr moodustas ametliku piiri Lüüdia riigiga. Kambyses I ajal tekkis nähtavasti midagi pärslaste kohaliku ülemvõimu sarnast, millele toetudes astus Kyros II 553 eKr meedlaste vastu. Lahingus Pasargadai all võitsid pärslased meedlasi. Aastal 550 eKr vallutas Kyros II, kes ei nimetanud end ise Ahhemeniidiks, vaid Teispiidiks (Teispese järeltulijaks), Meedia pealinna Ekbatana, kus kuulutas end lisaks Pärsia kuninga tiitlile meedlaste kuningaks.

Kyros II nõudis Lüüdia kuninga Kroisose kohalikelt asevalitsejatel, et need allutaksid end tema riigile, kuid enamik neist ei teinud seda. Kroisos, kes nähtavasti tahtis Meedia ülemvõimu langusest kasu lõigata, ületas oma sõjaväega Halyse ja võitles järgnenud Pteria lahingus pärslaste kuninga vastu. Et võitlus ei leidnud lahendust ja talv oli tulekul, tõmbus Kroisos tagasi oma pealinna Sardesesse, mille pärslased varsti ootamatult sisse piirasid ja (tõenäoliselt) 541 eKr (või juba 546 eKr) vallutasid. Kroisose saatus on teadmata, Vana-Kreeka ajaloolased esitavad vastuolulisi andmeid. Tõenäoliselt sai ta surma ning hilisemad teated, nagu oleks Kyros talle armu andnud, on õpetlaste leiutis.

Lüüdia võimu all olid tollal ka kreeklaste asulad Väike-Aasia läänerannikul, millest tähtsaim oli Mileetos. Neil "Joonia" linnadel oli Lüüdias eristaatus, mis peegeldus muu hulgas ka selles, et Lüüdia kultuur oli lähenemas Kreeka omale. Nii olevat Kroisos Herodotose sõnul enne oma sõjakäiku pärslaste vastu küsinud nõu Delfi oraaklilt (sellel teatel võib tõepõhi all olla, kuigi sel kujul nagu Herodotos ta tubli 100 aastat hiljem kirja pani, ei ole lugu kuigi usutav). Kui pärslased Lüüdia riigi purutasid, tundsid kreeklased, et nende eristaatus on ohus, ja paljud neist osutasid pärslastele vastupanu (erandiks oli Mileetos). Neist ei olnud aga pärslaste ülekaalukatele jõududele vastast ja linn linna järel langes piiramise või pistise abil pärslaste võimu alla. Seal määrasid pärslased tihti valitsejateks neile ustavad kreeklastest türannid.

Väike-Aasia langes mõne aastaga kindlalt pärslaste võimu alla ja Kyros II suunas põhitähelepanu Babüloonia riigile. Kyros II Suur otsustas 539 eKr minna sõtta ka babüloonlaste vastu. Uus-Babüloonia kuningas Nabû-naʾid langes tema suhtes vaenulikult meelestatud ning Kyros II-ga sidemed sõlminud Marduki preestrite intriigide ohvriks. Nii ei olnud üllatuseks, et Kyros II kohtas sõjalist vastupanu vaid Opise linna juures. Preestrite ootused täitis Kyros II sellega, et tunnustas ametlikult peajumalat Mardukit, kelle Nabû-naʾid oli kukutanud ja laskis ennast kroonida Babüloonia kuningaks. Pärslaste kuningas ühendas Babüloonia riigi personaalunioonis Meedia ja Pärsiaga. Riigi ülejäänud osa liitus esialgu vastupanuta, sest Babüloonial ei olnud enam sõjaväge.

Riigi idapiiri jäid, nagu Meedia ajalgi, pidevalt ohustama sakad. Pole teada, kui kaugele itta Meedia võim ulatus. Kyros II ajal sai põhjapiiriks Jaxartes (Sõrdarja), mis kindlustati piirirajatistega. Kyros II hukkus 530 eKr lahingus stepirahvaste vastu.

525 eKr tungis Kambyses II Egiptusse, pärast paarikuust kampaaniat oli kogu riik tema kätte langenud, samaaegselt alistusid talle ka Vahemere ääres elavad liibüa hõimud ja sealsed kreeka kolooniad. Et oma võimu Egiptuses legitimeerida, kuulutas Kambyses II end vaaraoks ja väitis, et on viimase vaarao tütrepoeg, samuti Egiptuse jumalate Ra, Horose ja Osirise kehastus. Formaalselt rajas ta Egiptuse 27. dünastia, mis kestis kuni aastani 404 eKr. Egiptuses veetis Kambyses kolm aastat, otsustades vallutada ka Nuubia. Kuid tema sõjaretk sinna kukkus täielikult läbi, enamik sõjaväest hukkus ning Egiptuses ja Pärsias puhkesid mässud. Egiptuse ülestõusu surus Kambyses II kohe maha, kuid seejärel, olles teel suruma maha Pärsias puhkenut, mille algatas ta vend Bardia, ta hukkus.

Ahhemeniidide suguvõsast, Kambyses II sugulane Dareios I alistas usurpaatori Gaumata, kes väitis end olevat Kyros II poeg ning oli 522 eKr enda kätte haaranud enamiku Pärsia suurriigist. Dareios võitis teda ilmselt oktoobris 521 eKr ja tema võimu tunnustasid peagi kõik Pärsia provintsid. Olles end riigisiseselt kindlustanud, asus Pärsia kuningate kuningas (530–486 eKr) Pärsiat jõuliselt laiendama, alistades mõne aastaga viimased sõltumatud Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad, sealhulgas ka Mileetose. Kreeka pärimuse kohaselt Dareios jagas riigi kahekümneks administratiivüksuseks – satraapiaks. Kyrose-aegse pealinna Pasargada kõrvale rajati tema valitsusajal uue keskusena Persepolis hiiglasliku eeskätt tseremoniaalset rolli täitva kuningalossiga. Egiptuses viidi lõpule Niilust Punase merega ühendava kanali ehitus.

Lisaks võttis ta ette sõjaretki sküütide ja teiste Mustast merest põhjas elavate hõimude vastu, kuid ei suutnud neid alistada. 512 eKr allutas ta endale aga Traakia, seega ulatusid Pärsia valdused juba Euroopasse.

499 eKr puhkes Väike-Aasia kreeka linnades ülestõus, mida õhutasid ka Joonia mere idakalda linnriigid, eriti Ateena ja Eretria. Seetõttu otsustas Dareios peale Väike-Aasia ülestõusu mahasurumist ka teisi kreeklasi karistada, kuid tema väimehe Mardoniose juhitud laevastik jäi Kreeka Chalkidike poolsaare Áthosee kaljude lähedal 492 eKr tormi kätte ning 490 eKr võitsid kreeklased pärslasi Maratoni lahingus. Nii kukkus Dareiose sissetung Kreekasse läbi, kuid Väike-Aasia kreeka linnad jäid endiselt tema kätte. Dareiose viimastel valitsusaastatel puhkes ülestõus Egiptuses, mistõttu kreeklaste karistamine jäi tema poja Xerxes I ülesandeks.

 Pikemalt artiklis Kreeka-Pärsia sõjad (499 eKr–449 eKr)

Dareios I suri ajal, mil ta valmistas ette sissetungi Kreekasse, et karistada Ateena, Naxose ja Eretria elanikke Joonia ülestõusu sekkumise, Sardise põletamise ja pärslaste purustamise eest Maratoni lahingus. See ülesanne jäi tema pojale Xerxes I-le, kes valmistas alates aastast 483 eKr ette oma sõjakäiku. Xerxes sõlmis liidu Kartaagoga ja lõikas sellega kreeklased ära Sitsiilias asuvate Sürakuusa ja Agrigentumi valitsejate toetusest. Paljud väiksemad Kreeka riigid asusid pärslaste poolele, teiste seas Tessaalia, Teeba ja Argos. Aastal 480 eKr asus kuningas ise Sardisest teele laevastiku ja sõjaväega ja esimestes lahingutes saatis Xerxese vägesid edu. Termopüülide lahingus seisis pärslaste vastas arvuliselt väike kreeklaste armee, mida juhtis Sparta kuningas Leonidas I. Kuigi kreeklased võitlesid vapralt, said nad lõpuks lüüa. Pärast Termopüülide lahingut langes Ateena ning ateenlased pidid taanduma oma viimastele kaitsepositsioonidele Korinthose maakitsusel ja Saroni lahel.

Xerxes I otsustas Kreeka laevastikku ebasoodsates tingimustes rünnata, kuigi kuningas oleks võinud saata osa laevadest Peloponnesose rannikule ja lihtsalt oodata Kreeka armee lagunemist. Septembris 480 toimunud Salamise merelahingus said pärslased kreeklastelt lüüa, pärast mida asus Xerxes I Tessaalias talvelaagrisse. Rahutuste tõttu Babülonis oli Xerxes I sunnitud suurema osaga armeest ülestõusu ärahoidmiseks koju minema, jättes Kreekasse Mardoniose juhitud väeüksuse. Mardonios sai järgmisel aastal kreeklastelt Plataia lahingus lüüa. Mykale lahingus põletasid kreeklased ka Mykale juures ankrus olnud Pärsia laevastiku. See lõikas pärslased ära varudest, mida nad hiiglasliku armee ülalpidamiseks vajasid ja neil polnud muud valikut kui taganeda. Pärslaste taganemine õhutas omakorda mässama Ees-Aasias asunud kreeka linnriigid. Mykale lahingu tagajärjel vabanesid Joonia kreeka linnad Pärsia ülemvõimust. Sellega lõppes Pärsia sõdade kaitsev positsioon ning kreeklased vabastasid ka oma linnad Väike-Aasia läänerannikul ning pärslased siirdusid Aasiasse.

Pärast sõjalisi ebaõnnestumisi Kreekas pöördus Xerxes Pärsiasse tagasi ja viis lõpule oma isa pooleli jäänud arvukad ehitusprojektid Susas ja Persepolises. Augustis 465 eKr mõrvas Xerxese kuningliku ihukaitse ülem Artabanos.

Ateena eestvõttel jätkus sõda 478 eKr asutatud Ateena mereliidu jõududega. 468 eKr võitis Kimon pärslasi Eurymedoni lahingus Väike-Aasia lõunarannikul ja 449 eKr Salamise juures Küprosel, millele järgnes Ateena ja Pärsia kuninga Artaxerxes I vahel Susas sõlmitud Kalliase rahu. Kreeka-Pärsia sõdade tagajärjel vabanes Egeuse mere piirkond Pärsia ülemvõimust ja Kalliase rahulepinguga Pärsia tunnustas Väike-Aasia lääneranniku, Hellespontose ja Propontise-äärsete kreeka linnade iseseisvust. Kuid Pärsia jäi mõjutama kogu Kreeka elu kuni Aleksander Suure ajani sajandi pärast.

4. sajand eKr teisel poolel Pärsia suurriik nõrgenes üha enam. Pärsia kuningas Artaxerxes III Ochos surus vahetpidamata maha ülestõuse maa eri osades ja püüdis tugevdada keskvõimu. Peamise sõjajõu, millega ta oma poliitikat ellu viis, moodustasid kreeka palgasõdurid, mitte aga kohalikud väed. Kreeklaste Korintose kongressi otsusega kreeklastel ja makedoonlastel oli keelatud teenida palgasõduritena sh. Pärsia armees. Artaxerxes III Ochos tapeti ta aastal 338 eKr õukondlaste poolt.

Pärast kahte aastat kestnud segadust, pani õukonnaklikk troonile kuningliku perekonna kauge sugulase Kodomannose, kes, saanud kuningaks, võttis endale nimeks Dareios. Dareios III Kodamannos (336–330) oli nõrga iseloomuga teovõimetu mees, mistõttu võimsad õukondlased ja oma tegelikku iseseisvust hoidvad satraabid ta troonile tõstsidki.

Kreeka hegemooni ja Makedoonia kuninga Aleksander Suure esialgne sõja eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise ning ja Kreeka templite rüvetamise eest Xerxese sissetungi käigus Kreeka-Pärsia sõdade ajal, rohkem kui sada aastat varem.

Aastal 334 eKr ületas Aleksander Suur Dardanellid ja tungis seega Pärsia riiki, Pärsia laevastik, mis omas pärast Antalkidase rahu baase Egeuse merel, aga ei takistanud Aleksandri sõjaväe ületulekut.

Granikose lahingus purustas Aleksandri ja Parmenioni Kreeka-Makedoonia sõjavägi Pärsia Väike-Aasia provintside väed ja jätkates liikumist piki Väike-Aasia rannikut. Aleksandrile alistus Pärsia provintsi pealinn Sardis, Aleksander sai selle varakambri enda valdusse. Seejärel liikus ta allapoole Joonia mere rannikut. Kreeka linnad tervitasid teda kui vabastajat, Aleksander hakkas Väike-Aasias kukutama pärslaste poolt võimule pandud valitsejaid ja türanne ning taastama demokraatiat.

Aleksandri Kreeka-Makedoonia sõjaväele panid vastu ainult kaks kreeka linna – Mileetos ja Halikarnassos, neis asusid Pärsia teenistuses olevate kreeka palgasõdurite tugevad väesalgad ning läheduses viibis Pärsia sõjalaevastik uue Pärsia ülemjuhataja kreeklase Memnoni juhtimisel. Halikarnassoses pidas Aleksander esimese paljudest edukatest piiramistest, sundides viimaks oma vastased, kreeka palgasõdurite juhi Rhodose Memnoni ja Pärsia Kaaria satraabi Orontobatese, mööda merd taganema. Halikarnassosest liikus Aleksander edasi mägisesse Lüükiasse, saavutades kontrolli kõikide rannikuäärsete linnade üle. Aleksander hõivas Väike-Aasia administratiivsed ja kaubanduslikud keskused ning võttis oma kontrolli alla kõik teed. Früügia muistses pealinnas Gordionis näidati Aleksandrile kohaliku legendaarse kuninga kaarikut, millel oli väga sassiaetud rihmadest sõlm. Oli ebausk, et see, kes sõlme lahti harutab, saab Aasia valitsejaks. Aleksander ei suutnud rahva ja oma sõdurite juuresolekul sõlme lahti harutada ja ta haaras ta mõõga ja raius Gordioni sõlme läbi.

334. aasta eKr lõpul ja 333. a eKr algul oli Aleksander juba vallutanud või kontrollis suuremat osa Väike-Aasiast. Ta suhtus lugupidamisega kohalikesse tavadesse, ei tõstnud makse, mida kohalikud elanikud ammust ajast maksid, ei muutnud mittekreeka piirkondades harjumuslikku kohalikku valitsemist, allutades selle ainult Makedoonia sõjaväeliste asehaldurite kontrollile. Kõikidesse nii sõjalisest kui ka poliitilisest seisukohast vajalikesse punktidesse paigutati Makedoonia garnisonid. Aleksander ületas Taurose mäheaheliku ja vallutas Süüria piiril Tarsose linna.

Kiliikias astus ta vastu Pärsia suurkuningale Dareios III-le, kelle üle Aleksander saavutas 333 eKr Issose lahingus täieliku võidu ning otsustas seejärel vallutada terve Pärsia impeerium. Pärsia armee riismed eesotsas Dareios III-ga põgenesid, Aleksandri kätte langes hiiglaslik saak: kogu rikas Pärsia laager ühes Dareiose välilossiga. Vangide seas oli Dareiose perekond: tema ema, naine ka kaks tütart. Issose lahingu tagajärjel Foiniikia linnad hakkasid Aleksandrile vastupanuta kapituleeruma. Tüüros, mis paiknes ranna läheduses kaljusel saarel, kuulutas enda neutraalseks ega avanud Makedoonia sõjaväele oma väravaid. 332 eKr, pärast Tüürose piiramist ja rüüstamist ning Gaza vallutamist kuulus aga kogu Vahemere idakallas Aleksandri võimu alla. Foiniikia ranniku hõivamise järel Pärsia Vahemere laevastiku, kus teenisid peamiselt foiniikia meremehed hakkasid makedoonlastele alistuma.

Pärast lüüasaamist ja perekonna kaotamist alustas Dareios III kahel korral Aleksandriga rahuläbirääkimisi, kuid tulemusteta. Aleksander teatas, et sõlmib rahu ainult sel tingimusel, kui Dareios loovutab talle kogu oma riigi ning tunnistab enda tema alamaks.

Pärast Tüürose vallutamist okupeeris Aleksander kogu Vahemere idaranniku ja suundus Egiptusse, mis talle vastupanuta alistus. Pärsia satraap võttis Aleksandrit pidulikult vastu ja andis talle üle aastal 332 eKr võimu ja riigikassa. Egiptuse preestrid kuulutasid Aleksandri vaaraoks. Egiptuses rajas ta Niiluse deltasse Aleksandria linna, mis sai hiljem hellenismimaailma suurimaks metropoliks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu mujalegi, kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.

Pärast Egiptuse vallutamist makedoonlaste poolt osutus kogu Vahemeri Pärsiast äralõigatuks. Pärslaste sõjalaevastik, mis oli pärast Issose lahingut küll tunduvalt nõrgenenud, aga siiski takistas Aleksandri armeed pidamast Kreeka ja Makedooniaga regulaarselt sidet, kapituleerus nüüd täies koosseisus.

Egiptuse alistamise järel algas sõja teine järk, mil Aleksander liikus Assüüriasse ja lõi seal 331 eKr Dareiose väge Gaugamela lahingus, Dareios põgenes ja tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad Babüloni, Elami, Susa ja Persepolise. 330 eKr allutas Aleksander Pärsia riigi põhiosa ja Meedia.

• umbes 705 – umbes 675 eKr Achaemenes
• umbes 675 – 640 eKr Teispes
• 640–600 eKr Kyros I
• 600–559 eKr Kambyses I
• 559–529 eKr Kyros II Suur
• 529–522 eKr Kambyses II
• 521–486 eKr Dareios I Suur
• 486–465 eKr Xerxes I
• 465–424 eKr Artaxerxes I
• 424 eKr Xerxes II
• 424–423 eKr Sogdianus
• 423–404 eKr Dareios II
• 404–358 eKr Artaxerxes II
• 358–338 eKr Artaxerxes III
• 338–336 eKr Artaxerxes IV
• 336–330 eKr Dareios III

 Pikemalt artiklis Ahhemeniidid

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• Surematud

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ahhemeniidide riik