1980. aasta suveolümpiamängud

1980. aasta suveolümpiamängud olid XXII nüüdisaegsed suveolümpiamängud, mis toimusid 19. juulist 3. augustini 1980 Nõukogude Liidus.

1980. aasta suveolümpiamänge Moskvas tabas enneolematu boikott. Suurriigid, nagu Jaapan, Lääne-Saksamaa ja USA, jäid Nõukogude Liidu Afganistani sissetungi vastu protestiks koju.

Olümpiamängude peaareen oli Lužniki staadion Moskvas ja ametlik maskott oli karupoeg Miška.[1]

Esimest korda viidi olümpiamängud läbi sotsialistlikus riigis. Lisaks Moskvale toimusid võistlused ka Tallinnas (purjeregatt), Leningradis, Minskis ja Kiievis (jalgpalliturniiri alagrupimängud) ning Moskva oblastis Mõtištšis (laskmine).[1]

XXII olümpiamängudel osales 81 riiki 5748 sportlasega (sealhulgas 1241 naist).[1]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Teist maailmasõda hakkas Nõukogude Liit osalema rahvusvahelises olümpialiikumises. 1951. aastal loodi NSV Liidu Olümpiakomitee.[2]

Aprillis 1956, vahetult pärast 20. parteikongressi pöördus Spordikomitee Keskkomitee poole palvega hakata pidama läbirääkimisi Rahvusvahelise Olümpiakomiteega olümpiamängude läbiviimiseks Nõukogude Liidus – korraldamaks 1964. aasta suveolümpiamänge Moskvas. Kuid tollane liider Nikita Hruštšov ei toetanud seda otsust.[3]

Uuesti tuldi selle ideega välja 1969. aastal, kui Spordikomitee eesotsas oli Sergei Pavlov.[4]

Esimest korda kandideeris Moskva olümpialinnaks 1970. aastal, et korraldada 1976. aasta suveolümpiamänge, kuid kaotas siis Montrealile häältega 28:41.[4]

Teisel katsel 1974. aastal Rahvusvahelise Olümpiakomitee 75. istungjärgul Viinis edestas Moskva konkurenti Los Angelest häältega 39:22.[5][6] Võidule aitas kaasa ka ROK-i liikmete parun Eduard von Falz-Feini (Liechtenstein) ja Willy Daumi (Lääne-Saksamaa) tõhus lobby organisatsioonis.[4]

Märtsis 1975 loodi Nõukogude Liidu Spordikomitee alluvuses "Olümpiamängud – 80" (Олимпиада – 80) orgkomitee, kelle ülesanne oli mängude ettevalmistamine ja viperusteta läbiviimine. Komitee liikmeskonda kuulusid inimesed mitmest ministeeriumist, ametiühingust, komsomolist, spordiorganisatsioonidest ja Moskva linnavalitsusest ning Tallinna Olümpiapurjeregati korralduskomitee liikmed (nt Arnold Green). Korraldustoimkonna eesotsas oli Ministrite Nõukogu aseesimees Ignati Novikov (Игнатий Трофимович Новиков).[7]

Olümpiamängude eelarveks eraldas riik kaks miljardit rubla.[8]

ROK-i 79. istungjärgul Prahas (1977) kinnitati XXII olümpiamängude võistluste ja ürituste ajakava.[9]

Turvalisuse ja julgeoleku meetmed

[muuda | muuda lähteteksti]

1977. aasta juunis moodustati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viiendas Valitsuses 11 osakonda, kes vastutasid olümpiamängude turvalisuse ja julgeoleku meetmete eest. 1978. aastal loodi Moskva linna RSN Täitevkomitee Siseasjade Valitsuses suvemängude tarbeks eriotstarbeline miilitsasalk OMON.[8][10]

Siseministeerium komandeeris Moskvasse kohalikele appi 37 116 teiste regioonide töötajat ja siseministeeriumi õppeasutuste kursanti. Avaliku korra kaitse suurendamiseks suunati lisajõud, 4409 inimest täiendavalt raudtee- ja lennujaamade ning olümpiaobjektide valvesse. Iga päev täitsid teenistuskohustusi 7800 erariides ja 10 000 vormis siseministeeriumi töötajat.[3]

Kohe hakati piirama teistest NSV Liidu piirkondadest Moskvasse saabuvaid komandeeringuid ja külastusi. Tühistati kõik linnaekskursioonid. Tõhustati kontrolli erasõidukite üle ja jälgiti hoolega rongiliiklust.[8] Kõikide soovimatute isikute suhtes rakendati 101. kilomeetri seadust.[11]

Sügisel 1979 korraldas KGB Moskvas ja Moskva oblastis ulatusliku operatsiooni "Ночная Москва", mille eesmärk oli välja selgitada ning isoleerida vähegi arvestatavad pealinna kriminaalid ja nende abilised.[8][10]

25. juulil 1980 tabas julgeolekuasutusi ebameeldiv üllatus, kui hakkasid levima kuuldused Vladimir Võssotski surmast. Keset olümpiat üritati kõikide abinõudega rahva poolt armastatud lauljat ja näitlejat kiirelt ja ilma suurema kärata saata viimasele teekonnale.[12][13][14]

Olümpiamängude rekvisiidid

[muuda | muuda lähteteksti]

Sümboolika

[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängude sümboolika väljatöötamiseks kuulutas orgkomitee 1975. aastal ideekavandite konkurssi, kuhu aasta lõpuks laekus 26 000 võistlustööd nii Nõukogude Liidust kui ka välismaalt. Võitjaks osutus Lätist Rēzeknesist pärit disaineri Vladimir Arsentjevi töö "Massispordist tippsportlaseks".[15][16][17]

XXII olümpiamängude punavalge sümbol kujutab olümpiarõngaid ja selle kohal asetsevaid jooni, mille tipus paikneb viienurkne täht.

Keskse sümboli alaossa jääb kuus (mõlemal pool kolm) joont, mis ühinevad keskosas ja kerkivad ülespoole moodustades viis eri kõrgusel asetsevat joont. Olümpialogos nähakse nii jooksuradu, mis kerkivad kõrghooneks (stiliseeritud Moskva Kremli torn)[16] kui ka lendu kosmosesse.[15]

Kujunduses kasutatakse ka koos tekstiga "Игры XXII Олимпиады Москва 1980".

Maskott

[muuda | muuda lähteteksti]

Suvemängude maskott Miška (täisnimega Михайло Потапыч Топтыгин[18]) autor on Moskva kunstnik Viktor Tšižikov (Виктор Чижиков). 1977. aastal "sündinud" karupoeg kannab olümpia värvides vööd, mille pannal on olümpiarõngad.[19][15]

Tallinnas loodi aga purjeregatiks oma talisman – hüljes Vigri.[20]

Autasud

[muuda | muuda lähteteksti]

XXII olümpiamängude medali aversil on kujutatud Giuseppe Cassioli kujundatud süžee võidujumalanna Nike loorberipärja ja oliivioksaga Colosseumi taustal. Paremal ülal tekst "Игры XXII Олимпиады Москва 1980".[21]

Reversil, mille kavandas Ilja Postol, on urn olümpiatulega, staadioni jooksurajad ja olümpiamängude embleem. Moskva rahapajas valmistatud medalite läbimõõt on 60 mm, paksus 6,8 mm ja kaal 125 grammi.[21]

Kokku jagati välja 203 komplekti medaleid 25 spordialal.[22]

Olümpiatõrvik

[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt valmistas olümpiatõrviku Jaapani firma Mizuno, kuid tehtud töö ei rahuldanud nõukogude ametnikke ja uue tõrviku konstrueerisid NSV Liidu Lennutööstuse Ministeeriumi Leningradi osakonna insenerid eesotsas Boris Tutšiniga (Борис Тучин).[23]

Tõrvik valmistati alumiiniumist ja kroomitud terasest ning kaeti kuldkollase ja hõbedase tooniga. Korpusel on mängude embleem ja venekeelne kiri "Москва – Олимпиада – 1980". Kokku valmistati 6200 olümpiatõrvikut, millele NSV Liidu Leiutiste ja Avastuste Komitee andis sertifikaadi nr 729414.[24][25]

Olümpiatõrviku kõrgus on 565 mm; minimaalne läbimõõt 27 mm ja maksimaalne 100 mm. Kaal butaani ja propaani seguga täidetud konteineriga 800 grammi. Leegi kõrgus kuni 300 mm ja põlemisaeg 8–10 minutit.[24][25]

Olümpiatuli

[muuda | muuda lähteteksti]
Sergei Belov süütas 1980. aasta suveolümpiamängude tule

Mängude ettevalmistamise käigus kaaluti erinevaid olümpiatule liikumise marsruute. ROK tegi ettepaneku, et tõrvikteatejooks peaks kulgema läbi mitme Euroopa riigi või koguni tegema tiiru ümber maakera. Kuid olümpiamänge korraldav orgkomitee valis lühema tee. Kreekast NSV Liitu pidi tuli läbima ainult kommunistlikke riike Bulgaariat ja Rumeeniat.[24]

Kogu marsruut 4982 kilomeetrit oli jagatud 1000-meetristeks etappideks (linnades veidi lühemad), mis läbiti päevasel ajal keskmiselt 4–5 minutiga. Tule teekonnal korraldati 142 pidulikku tseremooniat.[24]

Inimeste valimine tõrvikteatejooksu Nõukogude Liidus algas juba aasta enne mänge. Piirkondades, kust marsruut kulges, loodi organiseerimiskomitee initsiatiivil kohalikud korraldustoimkonnad, kelle kaasabil valiti sobilikud jooksjad.[24][26][27]

Rakvere rajoonist pärit jooksust osalejad meenutavad[28]: "Olümpiatõrvikuga jooksma pääseda polnud üldsegi lihtne. Rajoonis toimus mitu jooksu, üldiselt pikkusega 1000 meetrit, millest arvesse läksid kümme. ... Kolm päeva enne pärisjooksu toimus Jänedal treeninglaager. Seal õpetati jooksjaid ühes sammus ühtlaste vahedega ja ilusa ristküliku kujuliselt jooksma. ... Veel räägivad nad, et pidid jooksma distantse kindla etteantud ajaga".[29]

19. juunil süütas Kreeka näitleja María Moscholioú XXII olümpiamängude tule. 30 päeva väldanud tõrvikteatejooks kulges marsruudil Olümpia – Ateena (21. juuni) – Delfi – Saloniki – Blagoevgrad – Sofia (26. juuni) – Ruse – Bukarest (1. juuli) – Bacău – Iaşi – Chişinău (6. juuli) – Tšernivtsi – Vinnõtsja – Kiiev (11. juuli) – Poltava – Harkiv (13. juuli) – Belgorod – Kursk – Orjol – Tula – Moskva (18. juuli).

Olümpiatule tõi Lužniki staadionile kolmekordne olümpiavõitja kolmikhüppes Viktor Sanejev ja süütas olümpiavõitja korvpallis Sergei Belov.

19. juulil viisid Moskvasse lähetatud delegatsioonid olümpiatule rongiga Leningradi, Tallinna, Minski ja Kiievisse, kus toimusid ka tõrvikteatejooksud.

Osalejad

[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängudevastane boikott

[muuda | muuda lähteteksti]
XXII olümpiamängudel mitteosalenud riikide kaart

Rahvusvahelist spordisuurvõistlust saatis olümpiamängudevastane boikotikampaania, mida toetasid 65 riigi esindajad.[30]

Võidurelvastumine Euroopas ja Nõukogude agressioon Afganistani viis 1979. aasta lõpuks Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu diplomaatilised suhted ummikseisu. Järgmise aasta jaanuaris tegi vene dissident Andrei Sahharov üleskutse boikoteerida suveolümpiamänge.[31]

14. jaanuaril 1980 esitas USA president Jimmy Carter Moskvale nõudmised Afganistanist lahkumiseks. Nende mittetäitmisel lubati kasutusele võtta erimeetmed, sealhulgas ka rahvusvaheline isolatsioon. Sõja jätkudes hakkas USA oma liitlasi keelitama, et nad mängudel ei osaleks.[30]

Olümpiamängudevastasesse boikotti suhtuti erinevalt. Ameerika Ühendriikide peamised liitlased Kanada, Lääne-Saksamaa ja Iisrael ning enamik islami riike liitusid üleskutsega. Suurbritannia ja Austraalia, kes algul toetasid igati Afganistani-vastaste meetmete rakendamist, saatsid hiljem ikkagi oma delegatsioonid Moskvasse. Liitlaste leidmine Aafrika mandrilt osutus keeruliseks, kuigi Jimmy Carter saatis sinna läbirääkijaks poksija Muhammad Ali. Paljud riigid, kes otseselt ei tunnustanud boikotti, põhjendasid mittekohaletulekut majanduslike raskustega.[30]

Olümpiamänge ametlikult boikoteerinud maad: Albaania, Ameerika Ühendriigid, Argentina, Bahrein, Bermuda, Filipiinid, Gambia, Hiina RV, Honduras, Hongkong, Iisrael, Indoneesia, Kaimanisaared, Kanada, Keenia, Liechtenstein, Lääne-Saksamaa, Malaisia, Malawi, Mauritaania, Pakistan, Paraguay, Saudi Araabia, Singapur, Tai, Tuneesia, Türgi ja Uruguay.

Riigid, kes ei vastanud kutsele: Antigua ja Barbuda, Araabia Ühendemiraadid, Bahama, Bangladesh, Barbados, Belize, Boliivia, Egiptus, Elevandiluurannik, El Salvador, Fidži, Gabon, Ghana, Haiti, Hiina Vabariik, Hollandi Antillid, Jaapan, Kesk-Aafrika Vabariik, Lõuna-Korea, Maroko, Mauritaania, Monaco, Neitsisaared, Nicaragua, Niger, Norra, Paapua Uus-Guinea, Panama, Sair, Somaalia, Sudaan, Svaasimaa, Togo, Tšaad, Tšiili ja USA Neitsisaared.

Iraan, Mosambiik ja Katar ei osalenud seetõttu, et neid ei kutsutud ROK-i.

Liberty Bell Classic

[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide eestvõttel korraldati USA-s Philadelphias alternatiivsed spordimängud "Liberty Bell Classic" (mida sageli nimetatakse ka Olympic Boycott Games), kus osalesid Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Bahama, Côte d'Ivoire'i, Egiptuse, Hiina RV, Iisraeli, Itaalia, Jaapani, Kanada, Keenia, Lääne-Saksamaa, Lõuna-Korea, Malaisia, Mehhiko, Sudaani, Sairi, Suurbritannia, Tai ja Uus-Meremaa sportlased.[32]

Kohale saabunud meeskonnad

[muuda | muuda lähteteksti]
Ida-Saksamaa delegatsioon avatseremoonial

XXII olümpiamängude alguseks saabusid Moskvasse küll 81 riigi esindajad, kuid pärast avatseremooniat lahkus Libeeria delegatsioon. Esimest korda võistlesid mängudel Angola, Botswana, Jordaania, Laos, Mosambiik ja Seišellid. Küprosele olid need esimesed suveolümpiamängud, olles osalenud samal aastal ka talimängudel.

Kolm riiki võistlesid 1980. aastal juba uute nimede all. Jätnud eelmise olümpia vahele, osales Tseilon Moskvas Sri Lanka nimega. 1972. aastal debüteerinud Dahomee kandis Benini nime. Kolmel eelmisel suveolümpial (1928, 1960, 1964) võistelnud teinegi Aafrika riik Lõuna-Rodeesia astus üles Zimbabwe lipu all.

Kohaletulnute seas kasutasid Andorra, Austraalia, Belgia[33], Hispaania, Holland[33], Iirimaa[33], Itaalia[33], Luksemburg[33], Portugal[33], Prantsusmaa[33], Puerto Rico, San Marino[33], Suurbritannia[33], Šveits[33], Taani ja Uus-Meremaa[33] delegatsioonid rahvuslippude asemel olümpialippe, näidates sellega üles oma poliitilist meelsust.

1980. aasta suveolümpiamängudel osalenud riigid koos sportlaste arvuga.

Eestlastest sportlaste osalemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidu valikvõistlustel kergejõustikus kandideerisid olümpiameeskonda edukalt Jaak Uudmäe kolmikhüppes tulemusega 17,07 m; Heino Puuste odaviskes 87,60 m; Jüri Tamm vasaraheites 80,40 m ning Enn Sellik 5000 ja 10 000 meetri jooksus. Välja jäid Heino Sild, Enn Rohula ja Elju Kubi.[34]

Ujumise võistlusaladel osales Ivar Stukolkin vabaujumises.

Võistkondlikel aladel osalesid Viljar Loor võrkpallis ja Mait Riisman veepallis.

Ametlikult Eesti NSV päritoluga purjetajatest võistlesid Nikolai Poljakov (Soling), Aleksandr Zõbin (Tornaado) ning Vladimir Ignatenko ja Sergei Ždanov klassis 470.[35]

Võistluspaigad

[muuda | muuda lähteteksti]
Avatseremoonia peaareenil

Moskva peamised spordiehitised

[muuda | muuda lähteteksti]

Lenini-nimelise Lužniki spordikompleksi (Олимпийского комплекса "Лужники") spordiehitised

  • Keskstaadion (Большая спортивная арена)² – ava- ja lõputseremoonia, kergejõustik, jalgpalli finaal, ratsutamine. Mahutas umbes 78 360 inimest
  • Väike areen (Малая спортивная арена)² – võrkpall. Mahutas umbes 8700 inimest
  • Ujumisstaadion (Бассейн "Лужники")² – veepall. Mahutas umbes 10 500 inimest
  • Lužniki spordipalee (Дворец спорта "Лужники")² – võimlemine, judo. Mahutas umbes 11 500 inimest
  • Družba spordihall (Универсальный спортивный зал "Дружба")¹ – võrkpall. Mahutas umbes 3900 inimest
  • Moskva tänavatel, mille finiš oli peaareenil – 20 ja 50 km käimine, maraton
Krõlatskoje velotrekk

Olimpiiski spordikompleks (Спортивный комплекс "Олимпийский"). Olümpiakülast 25 km kaugusel

  • Sisehall¹ – korvpalli finaal, poks. Mahutas umbes 16 500 inimest
  • Ujumishall¹ – ujumine, vettehüpped, moodsa viievõistluse ujumine, veepalli finaal. Mahutas umbes 13 000 inimest

Armee Keskspordiklubi (Центральный спортивный клуб Армии, ЦСКА) spordiehitised. Olümpiakülast 23 km kaugusel.

  • Kergejõuskiku sisehall¹ – maadlus. Mahutas umbes 8500 inimest
  • Jalgpalli sisehall¹ – vehklemine, moodsa viievõistluse vehklemine. Mahutas umbes 8500 inimest
  • AKSK spordikeskus (Универсальный спортивный комплекс ЦСКА имени А. Я. Гомельского)¹ – korvpall. Mahutas umbes 5500 inimest
Sokolniki areen

Krõlatskoje spordikompleks (Спортивный комплекс "Крылатское"). Olümpiakülast 12 km kaugusel

  • Aerutamise-sõudmise kanal² – aerutamine, sõudmine. Mahutas umbes 21 600 inimest
  • Velotrekk¹ – jalgrattasport. Mahutas umbes 6000 inimest
  • Vibuspordi ala¹ – vibulaskmine. Mahutas umbes 3000 inimest

Dinamo spordikompleks (Спортивный комплекс "Динамо"). Olümpiakülast 21 km kaugusel.

  • Suur staadion² – jalgpalli. Mahutas umbes 36 540 inimest
  • Väike staadion² – maahoki. Mahutas umbes 5000 inimest

Muid Moskva võistluspaiku

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Стадион Юных пионеров² – maahoki finaal. Mahutas umbes 5000 inimest
  • Dinamo spordihall (Дворец спорта Динамо)¹ – käsipall. Mahutas umbes 5000 inimest. 32 km olümpiakülast
  • Bittsa ratsaspordikeskus (Конноспортивный комплекс профсоюзов, tänane Конноспортивный комплекс "Битца") Bittsa pargis¹ – ratsutamine, moodsa viievõistluse ratsutamine ja jooksmine. 10 km olümpiakülast
  • Izmailovo spordikompleks (Дворец спорта "Измайлово")¹ – tõstmine. Mahutas umbes 5000 inimest. 35 km olümpiakülast
  • Sokolniki spordikompleks (Дворец Спорта "Сокольники")² – käsipalli finaal. Mahutas umbes 6800 inimest. 30 km olümpiakülast
  • Dinamo lasketiir (Олимпийский стрелковый комплекс "Динамо") Mõtištšis² – laskmine, moodsa viievõistluse laskmine. Mahutas umbes 5000 inimest. 47 km olümpiakülast

Väljaspool Moskvat toimunud võistlused

[muuda | muuda lähteteksti]

¹ uued spordiehitised, mis valmisid spetsiaalselt olümpiamängudeks

² olemasolevad spordiehitised, mida laiendati või remonditi olümpiamängudeks

Võistluste ajakava

[muuda | muuda lähteteksti]
    Kvalifikatsioonivõistlus     Finaalvõistlus  ● ●  Finaalide arv päevas
Aeg Juuli August
19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 1 2  3  
Avatseremoonia   
Aerutamine ● ● ●
● ● ● 		● ● ● ●
● ● ● ●
Judo ● ● ● ● ● ● ● ●
Jalgpall ●
Jalgrattasport ● ● ● ● ● ●
Kergejõustik ●
● ● 		●
● ● 		● ●
● ● ● 		● ●
● ● 		● ●
● ● ● 		● ●
● ● ● 		●
● ● 		● ●
● ● ● ●
● ● ● ●
Korvpall ● ●
Käsipall ● ●
Laskmine ● ● ● ● ● ● ●
Maadlus ●
● ● 		●
● ● 		● ●
● ● 		●
● ● 		●
● ● 		● ●
● ●
Maahoki ● ●
Moodne viievõistlus ● ●
Poks ● ● ●
● ● ● ●
● ● ● ●
Purjetamine ● ● ●
● ● ●
Ratsutamine ● ● ● ● ● ●
Sportvõimlemine ● ● ● ● ● ●
● ● ● ●
● ● ● ●
Sõudmine ● ● ●
● ● ● 		● ●
● ● ●
Tõstmine ● ● ● ● ● ● ● ● ● ●
Ujumine ● ● ● ●
● ● 		●
● ● 		● ●
● ● 		● ●
● ● 		● ●
● ● 		● ●
● ● ●
Veepall ●
Vehklemine ● ● ● ● ● ● ● ●
Vettehüpped ● ● ● ●
Vibulaskmine ● ●
Võrkpall ● ●
Lõputseremoonia   
Kuldmedalid kokku 5 7 10 12 19 15 22 22 10 16 14 11 19 20 1
Aeg 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 1 2 3
Juuli August

Tulemused spordialade järgi

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kergejõustikus oli taas kavas 50 kilomeetri käimine. Viimane kord võisteldi sel alal 1972. aastal.
  • Judos võisteldi kaheksas uues kaalukategoorias. 1976. aasta suveolümpiamängudel jaotusid sportlased kuude kategooriasse.
  • Tõstmises lisandus kuni 100 kg kaalukategooria.
  • Maahokis toimusid esimest korda võistlused ka naiskondadele.
  • Purjeregatil asendati Tempesti paadiklass Stari võistlusklassiga.

Medalitabel

[muuda | muuda lähteteksti]
1980. aasta suveolümpiamängude pronksmedal.
Koht Riik Kuld Hõbe Pronks Kokku
1.  NSVL 80 69 46 195
2.  Saksa DV 47 37 42 126
3. Bulgaaria 8 16 17 41
4.  Kuuba 8 7 5 20
5. Itaalia 8 3 4 15
6. Ungari 7 10 15 32
7. Rumeenia 6 6 13 25
8. Prantsusmaa 6 5 3 14
9. Suurbritannia 5 7 9 21
10.  Poola 3 14 15 32
Kokku 204 204 223 631

Eesti sportlaste tulemused

[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks saavutasid Aleksandr Zõbin Tornaadol purjetamises ja Heino Puuste odaviskes neljanda, Enn Sellik 10 000 meetri jooksus kaheksanda ning Vladimir Ignatenko ja Sergei Ždanov purjetamises 470 klassis kümnenda koha.

Skandaalid ja kurioosumid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Olümpiatule kõiki Nõukogude teatejooksjad varustati Jaapani firma Mizuno spordirõivastega, kuid kaks viimast meest Viktor Sanejev ja Sergei Belov ilmusid imekombel areenile ja telepilti riietega, mil Adidase logo. Suurem skandaal tarnijatega suudeti ära hoida.[36][37]
  • Jaak Uudmäel tuli pahandus oma kriitilise väljaütlemise pärast Eesti Raadio otse-eetris. "... Enne põhikonkurent Sanejevi viimast katset arvasin, et nad [kohtunikud] mõõdavad ta iga hinna eest olümpiavõitjaks ...", lausus mees võistlusjärgses Moskva intervjuus. Hiljem on Uudmäe põhjendanud seda repliiki asjaoluga, et kolmikhüppe finaalis mõõdeti tema viimase hüppe tulemust tavalisest kauem ja tal tekkis kahtlus, kas kohtunikud ei tee seal sohki.[40]

Numismaatika

[muuda | muuda lähteteksti]
Olümpia sümboolikaga üherublane münt (1977)

Aastatel 1977–1980 anti välja 45 mündist koosnev meenemüntide sari, mis vermiti Leningradi (Ленинградском монетном дворе) ja Moskva rahapajas (Московском монетном дворе). Kogusse kuulusid:

  • Kuus münti vase-nikli sulamist nimiväärtusega üks rubla. Kaal 12,8 g, läbimõõt 31 mm, serva paksus 2,3 mm. Mündi äärekiri: "ОДИН РУБЛЬ". Vermiti ainult Leningradis[41].
  • 28 hõbemünti nimiväärtusega viis ja kümme rubla, kumbagi 14 tükki. Prooviga 900 (ehk sisaldavad 90% puhast hõbedat) väljastatud meenemüntide hulgas on viierublasel kujutatud Tallinnas toimuvat purjeregatti (1977)[42].
  • Kuus kullast münti prooviga 900 nimiväärtusega 100 rubla[41].
  • Viis plaatinast münti prooviga 999 nimiväärtusega 150 rubla[41].

Muud meened

[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks müntidele loodi muidki suveniire, näiteks mänguasju Miša ja Vigri, mida võib ka Eesti kodudest leida.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Olümpiamängud. Entsüklopeediline teatmeteos. Valgus. 1982. Lk 53–54
  2. ↑ Россия в олимпийской истории. История Олимпийских игр
  3. ↑ 3,0 3,1 Программы: История и современность. Документы прошлого. Редактор и ведущий Владимир Тольц. Авторы Елена Зубкова и Ольга Эдельман. Радио Свобода, 15. august 2004
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Сергей Павлович Павлов, Спортивная эра. PEOPLE.SU
  5. ↑ IOC Vote History
  6. ↑ Past Olympic host city election results. GamesBids, 17. märts 2011
  7. ↑ Герард Еленский. Москва перед Олимпиадой. Здоровье, 75/8
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Олег Хлобустов. Как готовились "органы" к проведению Олимпиады в Москве 25 лет назад. Олимпиада под грифом "Секретно". Agentura.ru
  9. ↑ Олимпийские игры в Москве. Московская олимпиада в цифрах и фактах. Энциклопедический справочник. Москва 1982
  10. ↑ 10,0 10,1 Олимпиада-80: "команда Андропова" против иностранных спецслужб. Chekist.ru
  11. ↑ Владимир Заславский. Арест. Проза.ру
  12. ↑ Буйный Высоцкий. YouTube, 23. juuli 2010
  13. ↑ Владимир Желтов. Жизнь и смерть Владимира Высоцкого. Смена, 22 juuli 2005
  14. ↑ Иван Толстой. Юрий Любимов: к 90-летию мастера. Радио Свобода, 30. september 2007
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 1980.Олимпийские игры в Москве. Великие традиции советских побед. Олимпийский Комитет России
  16. ↑ 16,0 16,1 Олимпийская эмблема. Олимпийская энциклопедия, 2006
  17. ↑ Генический уроженец – автор олимпийской эмблемы в Москве
  18. ↑ Символика Олимпийских игр 1980 года. Госсимволика
  19. ↑ Олимпийский Мишка. БУГАГА
  20. ↑ Maris Sander. Kultusloom vigri retsept[alaline kõdulink]. Eesti Ekspress, 1. mai 2009
  21. ↑ 21,0 21,1 London 2012: Olympic medals timeline. BBC News, 27. juuli 2011
  22. ↑ Олимпийские игры 22 Олимпиады. Олимпийская энциклопедия, 2006
  23. ↑ Олимпийский факел. Истории вещей, 30. mai 2008
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 Olympic Games Torch Relay 1980 Moscow. Olympic Museum
  25. ↑ 25,0 25,1 А. А. Кислов. Эстафета олимпийского огня. Вокруг Света, №7 (2478). Июль 1980
  26. ↑ Ирина Телегина. "Когда зажег олимпийский огонь, ноги сами понесли меня вперед…". Одинцово-ИНФО, 20 июля 2010
  27. ↑ ОН НЕС ОЛИМПИЙСКИЙ ФАКЕЛ[alaline kõdulink]. Вечерние Челны
  28. ↑ Kadri Haavajõe. Olümpiatule saatjad läbisid meenutusmeetreid. Virumaa Teataja, 21. juuli 2010
  29. ↑ Tõnn Sikk. Olümpiatule saatjad kordasid ajaloolist tõrvikujooksu[alaline kõdulink]. Virumaa Teataja, 21. juuli 2005
  30. ↑ 30,0 30,1 30,2 The Olympic Boycott, 1980. Office of the Historian. United States Department of State
  31. ↑ 1979. NATO Update, 26 oktoober 2001
  32. ↑ Olympic Boycott Games. UK and International Athletics Records and Statistics
  33. ↑ 33,00 33,01 33,02 33,03 33,04 33,05 33,06 33,07 33,08 33,09 33,10 Ei osalenud avatseremoonial, saates kohale ainult lippu ja riigi nimesildi. Protestid eri kombel. Olümpiakilde. Eesti Päevaleht (Estniska Dagbladet) nr 55, 26. juuli 1980. Lk 2
  34. ↑ 4 eestlast olümpiale. Eesti Päevaleht (Estniska Dagbladet) nr 54, 23. juuli 1980. Lk 2
  35. ↑ Indrek Schwede Tallinna olümpiaregatt – kas pidu või alandus? Eesti Päevaleht, 22. juuli 2000
  36. ↑ Московская Олимпиада-80. Семь причин, по которым наши Игры остаются лучшими в истории. Весь Спорт, 19. juuli 2010
  37. ↑ Олимпиада-80: застой или прорыв? Первый. №6, 2010
  38. ↑ Wladyslaw Kozakiewicz’s bras d’honneur salute, 1980 Moscow Olympics.[alaline kõdulink] Politics & Olympics: Ideals and Realities
  39. ↑ Küsimus 17.[alaline kõdulink] Kilb.ee
  40. ↑ Urmo Soonvald. Jaak Uudmäe: "Olümpiakullaga kaasnenud au, kuulsus ja raha kaovad kiiresti". Õhtuleht, 23. juuli 2005
  41. ↑ 41,0 41,1 41,2 1-rublaste komplekt, 1977–1980, pühendatud XXII suveolümpiamängudele "Moskva 1980". Eesti Koguja
  42. ↑ Venemaa. 1917–1991. Eesti Koguja

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Erlend Teemägi. "XXII olümpiamängud. Moskva '80". Eesti Raamat. 1982. 464-leheküljeline tavaformaadis ja ümbrispaberiga kõvas köites raamat

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Videod

[muuda | muuda lähteteksti]
Suveolümpiamängud
Taliolümpiamängud

(1)Jäid ära sõja tõttu. (2)Praegu ROK-i tunnustuseta.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=1980._aasta_suveolümpiamängud&oldid=6742996"